Miks ma kasvasin
suureks ja kaotasin selle ära, kes ma olen? Oh, ma ei mõista, ma ei tea ju enam,
kes olen, aga lapsena ma tõesti teadsin. Ärge siis öelge, et lapsed on rumalad.
See ei vasta tõele. Nemad ei ela piirides. Aga mis suurte inimeste valitsemine
see olgu, kes on tegelikult surnud? Miks valitsevad surnud elavate üle ja mitte
vastupidi? Me peaksime koos töötama.
Me sureme
raamidesse ära, me unustame, kes oleme, kuni ei oska enam käituda kui inimesed.
Oh seda õudu ja kurbust, kui kuulame teisi, mitte iseend. Silmad kasvavad
pisaratesse ja süda muutub sootuks külmaks – sinna jõuame.
Loomastumine on
tegelikult vallandatud kurbuse ja õeluse segu. Teiste nõuanded on surm.
Miks peaks keegi
teadma, kes me oleme? Nad ei tea sugugi. Nad näevad seda, mida me näitame või
mida nad näha tahavad ja oskavad.
Õige on kõik, sest see kõik on osa meist. Isegi, kui see on vale, on see õige.
Lapsena me
lihtsalt teeme, mida tahame, nagu tahame, seda suurimas siiruses. Ja mida aeg
edasi liigub, seda võltsimaks muutume, õpime valetama. Tabula rasa, miks jätsid mu?
Tabula tahan olla ma.
Silmades sul on palju
soojust ja rõõmutuld.
Silmades sul on palju –
särab seal koidukuld.
Silmades sul on palju –
värvideküllas mai.
Silmades sul on palju –
kogu mu maailm lai.
Tulgu mis tuleb: tean, igatsust tundma nüüd pean.
Endast ma jagu ei saa –
seda su silmis näen ma. Saatus ju kokku viis, saatus ju kokku viis,
saatus ju kokku viis meid.
Silmad las särada,
kõrvale ära sa
pööra vaid minu pealt neid! Silmades sul on palju...
Aastaid las mööda läeb!
Silmades sul on palju
head, mille vangiks jään.
Silmades sul on palju –
lahti ma neist ei saa.
Silmades sul on palju –
vajan su sõprust ma!
Tulgu mis tuleb: tean, vähem neis halba kui head.
Selline oled kord sa,
seda su silmis näen ma.
Saatus ju kokku viis, saatus ju kokku viis,
saatus ju kokku viis meid.
Silmad las särada –
kõrvale ära sa
pööra vaid minu pealt neid!
