Njo mis ma teile seekord siis pajatada võiks? Mulle tundub, et räägiks tänasest. Sest mu elu on nii huvitav! :D
*** Kõik videod on kellelgilt saadud!! Esimene on Merilinilt ja teised kõik mu armsalt Kaidilt, pildid aga suurimalt penskarilt - Madleenilt isiklikult ^^
Ei, oh, peaks parem mingit muud mula ajama. võimalik, et mu tarkuse tase ei küündi piisavale tasemele, et oma elufilosoofiat kruttida siia. Samas, kes ütles, et ma pean tark olema? Mis on üldse tarkus ja mis on ebatarkus? Nimetades kellegi tarkust lolluseks, siis kust me üldse ise teame, et targad oleme? Piiride tõmbamine teiste eludes - see on lausa silmakirjalik. Eks igaühe tarkus väljendu tema elustiilis, tema mõtetes ja identiteedis? Igaühe maailmapilt, kui see on ehe ja temale ainuomane, on tõde, sest see on kogum tema minapildist ja kogemustest. Vahel kujunebki meie maailmapilt väga äärmuslikuks, näiteks minu oma oli kuid tagasi üdini lootusetu ja negatiivne. Sõltuvalt sellest, kuidas hinnanguid anname, määrame me ka selle, milline on maailm meie mõistes. Minu meeltes oli negatiivsetest mõtetest kujunenud negatiivne ja lootusetu maailm, kus valitses kättesaadamatu armastus, kättesaadamatu õnn. Oli aeg, mil ma olin kibestunud eelkõige endas, kaaslastes, ning lõpuks ka maailmas.
*Sigh*
Kõik siin ilmas on kole suhteline. See tekitab, kui aus olla, minus õudust. Või tekitas (?), vahest olen arenenud? Kuigi, naljakas öelda, mul on juba pikemat aega tunne, et ma ei arene. Olen nagu laps-vanainimene. Imeline kooslus, aga muidugi. Korrutaks meeleldi, et minus loogikat pole!
Mul oli üks armas suur blogipostitus, mida vist 2-3 päeva nühkisin kirjutada, aga valmis ta mul ei tahtnud saada. Ma kergelt murran peakest, et mis tast saab. Teen vast veel kord ümber ja alles siis avalikustan teie ilusatele silmadele ^^
Peaks ütlema, et ma teen viimasel ajal multiple sisemist arengut. Mulle nii tohutult meeldib olla kristlane, sest see sisemine areng, mida mul on lausa hädavajalik teha, muudab mind nii palju paremaks, väärtuslikumaks - väheamlt enda silmis. Ehkki päriselt me iialgi ei teeni tegudega välja oma päästet (kild filmist, tuleb all pool juttu).
Mulle just selle peale meenus ka see, et meil oli kodukas (=kodugrupp) täna õhtul, tegime filmiõhtu. Mul pole sõnu, kui imeline see oli. Film, mida tegelikult Eestist ei saagi osta, oli kristlik. Rääkis 18. sajandi ühest kristlasest John Wesleyst, oli dokumentaalfilm täitsa. Ma sain sellest filmist reaalselt väga palju. Raske sõnadessegi panna. Lihtsalt nägin end, ühiskonda, probleeme, ajalugu, armastust ja kõike-kõike, sain palju mõtlemisainet, samuti ka positiivsust. Tõsiselt õnnelikuna lahkusin kodukast, süda pulbitses uutest teadmistest ja rõõmudest.
Üleüldse oli rõõmuderohke päev Madleeniga (jõudin juba unustada, et on kool ja sügis, mitte vaheaeg ja suvi):)
tegelt ma näitasin Maddiele ta uut soengut, mille talle Toomemäel pügasin.
Sai uue mehe.
Pidin tibitsema ._.
Kohustuslik pilt, millest kahjuks on välja jäetud põhiline osa - seina peal seisvate mannekeenide jalad.
Lihtsalt väga tore päiv oli. Kulutasin aga ilusasti põhimõtteliselt kõik raha ära, mis mul oli. Raha on mu needus :) Palun hoidke raha must eemal!! Omamoodi prühholoogiline pahe mul sellega.
Ja ma rohkem msikit öelda ei soovigi. Tänan teid, mu armas publik. Pange edasi! :D Nautige masendavat kooli :D
Karvased bassihäälsed karumehed, kellele meeldib leili visata, ah, nad on rikkad ka.. Ja mutisoengutega tädikesed, kõik kõnnivad ühtemoodi, ja neile kohe kindlasti meeldib šopata ning ühesugused suhkruvatist printsessid nad on.
Mwahha, üldistused ja stereotüübid ruulivad!!!!
Soome keel on õudne, nagu mainisin, ometigi ma armastan seda lauludes. Normaalne. Ma üllatan end.
SHUUUUUSH, ma olen nii palju muutunud viimasel ajal ja viimaste päevadega. Mul läheb imeliselt, tänu Jumalale. See on päris huvitav ja imelik, sest ma olen veendunud, et minusugune inimene niisama naljalt õnnelik ei ole. Kunagi olin, kuni natuke suuremaks ja lollimaks sain/jäin, teheheh, sest suured inimesed ajavad asjad kole keeruliseks ja tahavad kõike sõnadega ära seletada ja on arenenud kurjusetunnetuse ning nende mõtted on ebapuhtad ja nad muidu teevad igasugust lollust, ei osanud enam eriti õnnelik ka naljalt olla. Üleüldse on vaja, et me poleks kõik nii suured egoistid. Mina olen juba maha pannud suure osa endast, leppides sellega, et mina ise olengi väikene ja tühine ja ei saa hakkama, selleks on mul Jumalat vaja.. Aga paratamatult jõuab iga päevaga minuni jälle teadmine, et ma olen igavene egoist, ja uus tahtmine end muuta.
Vabandan oma üldistava jutu pärast, tegin just täna avastuse, erinevate inimestega suheldes, et inimesed, kes üldist juttu ajavad, neil on kombeks olla madalama IQ´ga. Ma ei tea, kas see on nüüd fakt või arvamus ja kust see tuligi. Minu puhul on aga vana tõde see, et kui mul midagi tarka öelda pole, kirjutan vägagi üldiselt ja loodan, et läheb täppi, sest siin maailmas on kõike ja kõiki nii palju, et ka suvalist mõtet mõeldes ei pruugi kõik nii valesti välja kukkuda :P
Njaaa, ja ma olen viimasel ajal õppinud palju enda ja maailma ja kõige kohta. Targad ja positiivsed iniemsed teevad imesid. Palun sebige endale ka paar head sõpra, minul nad kõik imekombel netist! Mult on nii mitu korda küsitud, kust ma Madleeni tean. Siis on väike hetk piinlikku vaikust ja siis tuleb: "Eee...me hakkasime rääkima." Kui sellega rahule ei jääda, ütlen välja, et netist. Tulles tagasi, inimesed me ümber on otseses seoses sellega, kes meist saab, sest inimesed on kord sellised mõjutatavad ja loodud koos elama-olema. Ma arvan, et elu pole elamist väärt ilma ühegi hea sõbrata. Vähemalt ma tajun lausa üüratut kuristikku selle vahel, kes ma olin ilma parimate sõbrannadeta ning selle vahel, kes olen parima sõbrannaga. Ja ometigi, ilma hea sõbrata elades oleks vaja vähemalt tugiisikut või mentorit ^^ See peaks olema keegi, kes on lihtsalt alati lahke ja heatahtlik, tark ning suudab sind innustada :) Mul on mentoreid tegelikult palju, neid võib leida ka oma sugulaste seast! (:
Sõber on see inimene, kellega suhtlemine teeb kõik paremaks ja ei põhjusta iialgi peavalu :) Ma tean, et minevikus mul ei olnud välja kujunenud täiesti tõest pilti sellest, milline on sõber, seega ma hindasin neid valesti ja pidasin endale ligikaudu mitutkümment sõpra, ent kui häda käes oli, tundsin, et paljud tegelikult ei mõista ega toetagi mind. Mul hakkas jube üksik. Ma olin õigupoolest pahane ja ütlesin oma peas neist kõigist lahti, kuni tuli Yukami, kes mu negatiivsusest päästis :D Siis ma mõistsin, et sõprus on olemas ja alles siis sain aru selle imelisusest. Ometigi on vaja, et su head sõbrad oleksid sulle alati olemas. Yukamiga pole meil hetkel nii suur konakt, kuna asume ju teiselpool maakera :D Kuid igal momendil, kui olemas oleme mõlemad kas Skypes, Facebookis või ühes riigis, suhtleme nii kuis jaksame. Ja meie sõprus ei nõrgene ka siis, kui pole üksteist kaua näinud. Ma oleme lihstalt südames lähedased :)
Seal all on igasugused pildid, üks neist on sõbra määraja. Kui ak Sina täna mõtled, et "Pekki, ma üldse ei tea, kes on mu päris sõbrad. Mille järgi enid üleüdlse äärata saab?", siis ma usun, et sellesse 2. pilti süvenedes hakkad vaikselt taipama. Minu jaoks, need inimesed, kelles kahtlesin, langesid kõik ära. Mis EI tähenda, et ma enam nendega ei suhtleks, ei saaks läbi, neid vihkaksin... Lihtsalt ma ei suhtle nendega nii palju ja nad ei ole mulle nii hädavajalikud. Igaühele on loodud keegi, kellega koos olla. Ja neid inimesi polegi palju tarvis. Vähem kvantiteeti, rohkem kvaliteeti!
Sõbrad on need, kes toovad sinust parima välja ja kellega koos olles ongi tunne, et me muutume kogu aeg nii palju paremaks, sest and panevad su südame laulma :)
PS! Väike vahemärkus: pole olemas häid ega halbu sõpru, on vaid inimesed, kellega me sobime ning oleme kokku loodud, ning need, kes on osa meie elust, kuid mingil hetkel see aeg ning roll me eludes saab läbi. And that´s just okay. Your destiny is never tied to anyone who leaves you.
You
don't love someone because of their looks or their material wealth. You
love them because they sing a song only your heart can hear.
We are all weird. And life is weird. And when we find someone whose weirdness is compatible with ours, we call it love.
You
don't need everyone to like you. You are a piece of art. Not everyone
is going to see your beauty. Its your people that matter and if they
don't like it forget about them! Stop being a people pleaser because
when you go around pleasing everyone but yourself... you are the one
that gets hurt. You deserve better than that!
Ära selliseid sõpru vali:
Teemat vahetades...Haha, see on jube naljakas, kui palju erinevaid komplekse minus on. Ma olen hästi loogikaga vastuolus olev inimene. Üritan mitte tervet elulugu rääkida, aga lihtsalt...kui võtta üks omadus minust, näiteks kõrge enesehinnang, siis ma ei suuda anda teile hinnangut kümne palli süsteemis, kui palju see minu kohta tõsi on või pole, sest väga suur osa minust on loogikavaba. Üks asi välistab teise, samas on need mõlemad osa minust.
Elagu šokolaad, jee! Elagu Madleen! Elagu mina. Ja siis see laisik võib ka minupoolest elada, kui tahab.
Täna oli see nõme päev, kus tuli koolis õpikutel-öövihikutel järel käia. Peaks ütlema, et ma pole just vaimustuses ideest, et hakkan neid nüüd tundideviisi pakkima. Ma olen laisk -_-
Noja mitte ainult laisk, vaid ka kole kelmikas ja hullumeelne. Lihtsalt keniaalne tüüp. Lihtsalt igavene tore sell, Madleen on keenius. Ja ta pole ainuke keenius. Sest mina olen ka ju :P Vabandage, lai publik, I´ve got a lot of inside jokes here, be prepared.
Mul läheb lausa imeliselt ja on igatmoodi läinud. Ma blogisin viimati 10. augustil, appikene. Ja kuna olen nüüd laagrist laagrisse jooksnud, on tunne, nagu oleks kõik 14 laagripäeva aega jõhkralt edasi kerinud, nii et praktiliselt (kui malev ka sisse suskida), on kogu august raisku läinud. Mulle ei mahu pähe, et peagi hakkab kool! Palun...laske mul olla, ma olen veel nii toores, et kooli minna :D
Minu jaoks on kõik suved olnud siiani väga sarnased. Mitte just halvasmõttes, vaid sellesmõttes, et olen enam-vähem sama rada alati käinud: juunikuus olen kodusest Tartust tüdinenud, käin sugulased läbi, naudin suve algust ja marju, käin ujumas, festivalidel; juulikuus olen nii-ja-naa kodus, vahepeal ka luusin ringi, naudin suvevilju, võtan päikest ja ujun, mõnikord loen raamatuidki, olen ka Tartus; ning augustis olen tavaliselt kogu aja Tartus, puhkan, võtan viimast, valmistun juba kooliks ja olen sõpradega koos ning üldse palju õues.
Ent kuna see suvi on niivõrd erinev olnud, tunnen end ka mitut moodi. Osa minust on väga rahul ja positiivne, osa minust natuke häiritud, ent siiski see negatiivne osa on väike, peaaegu olematu. Päris vinge ja eriline suvi on siiski olnud. Kahju on vaid augustist, mida pole peaaegu olnudki, vaid need üksikud päevad, mil ma päriselt midagi tegema või kuskil olema ei pea (vihkan kohustusi ;_;) ja puhkan ka. Sest ma puhkasin terve juuni ja juuli, ja nautisin suve, et august rutemini läheks. It´s like a nightmare.
Mina mängiks veel Simsi, loeks kümmekond raamatut ära, oleks sõpradega, kallistaks kaktuseid - olgu, seda viimast mitte. :P Mis on veel selle suve juures teistmoodi, on see, et ma pole ikka veel korralikult koolist väljalülitunud. Tavaliselt on kooliaastas vähem stressi, nii et suveks ma unustan kõik täielikult ja lähen rõõmsalt koolile vastu, avastades eismeste nädalatega,e t see on ikkagi põrgu. Nüüd on vastpidi, loodetavasti ei tule siis see aatsa nii jube. 9. klass ikkagi, natuek uut ja siis palju kordamist. Loodetavasti suudan end kokku võtta, ent ka puhata. Sest mida ma sel aastal endale rohkem tahaks ja peaks lubama, on puhkus.
"Kole huvitav" oli see kõik, I know right :D Hihi, kui aus olla, siis ma kohe üldse ei viitsi nendest laagritest superpikki postitusi teha. Ma parema meelega mainiks paari sõnaga, kuidas oli :P
Sest ega mu blogi pole selleks, et end ja teid (ja ennast) ära kurnata, vaid et lõbus oleks midagi endast jagada ja enda pead ehk tühjemaks saada. Samuti mingisugune mälestuste kogum ;)
Üle Piiri
Laager oli tõepoolest üle piiri - igas mõttes. Need mängud ja kõik. See polnudki nii väga kurnav, oleksin seda öelnud, kui poleks peale seda ühes veel hullemas käinud. Ärge mõistke valesti, mõlemad laagrid olid suurepärased, erilised ja toredad, kuidas üks laager muud olla saabki?! Lihtsalt olid need mõlemad sportlikud. :D
Laager kestis oma 4 päeva, koos kõikide orienteerumismängude, koosolekute (muusika + jutlus), grupiaegade, vaba aja ning muuga. Sinna sisse mahtus nii palju naeru ja pisaraid, uute ja vanade tuttavate nägemsit, tuimust ja emotsioone. Hästi tore oli, kui aus olla. Natuke väsitav küll, ent mõnus. Nii hea mälestus on. Suurepärased seminarid olid ja ma kahetsen elu lõpuni, et Kristini seminari linti ei võtnud, kuidas ma võisin!?!?!? Armastasin Kristini "Lähedane suhe Jumalaga" seminari, see oli tõesti imeline, üks parimaid asju üle p i k a a j a, mida kuulnud olen. Ta lausa põles sellest kõigest rääkides, tal oli nii palju jagada ja see kõik oli niivõrd vajalik ja hea ja ülesehitav ja läks nii suurel kombel südamesse, et ma vesistasin seal koha peal, ja mida imet, ma polnud ainuke.. Minumeelest terve saal kuulas teda ja mõtles pingsalt. See oli minu jaoks üks laagri erilisemaid hetki.
Hiljem veel palvetasime Kristiniga, ma kallistasin teda iga 10 sekundi tagant ning muidu lihtsalt nutsin..xD Ma ei tea, Kristin on nii eriline ja nii kallis :) Kaidiga oli ka ülitore kogu see aeg, saime mitu korda kahekesi olla, aknast välja vaadata, läksime rääkima ühe inimesega, kes üksi ruubiku-kuubikut aknalaual kokku pani. Lihtsalt hea aeg oli :) Ning Mariaga olime palju koos ja tibitsesime, naersime, rääkisime telefoniga, suutsin tal 1. korda elus (kogemata) närvi mustaks ajada, aga ma ei kahetse, hea mälestus! Ta nii kohutas mind see kord, kui ütles, et "Su feik naeratus on kümnete meetrite kaugusele näha!" Hahahahaha, see polnud solvav. see oli lihtsalt kohutav tõde mu jaoks, ma olen alati püüelnud siiruse poole, ilma et oleks aru saanudki, kui võlts ma tegelikult olen.
Kuna "Üle Piiri" ja ka "KutiMuti" laagri ajal öeldi mulle korra, et mu naeratus on feik, siis sellest on alanud mu püüdlus aususe poole :)
Ja lõpuks, pildid...
(mida mul isiklikult just eriti palju polegi - tõsiselt vähe ikka)
Need inimesed said ristitud ja rääkisid veel enne oma lood :)
BÄND!!! rawr
Ristitud saamas :)
Vol 2
KutiMuti
Hahaha, ilmselt me samastume siinkohal, kui ütlen, et ka minu jaoks kõlab selle laagri nimi lausa debiilselt :D Mis seal salata, laager oli kummaline. Kummaline, sest õnneks ma polnud ainuke, kes arvas, et see üleorganiseeitud, kurnav ja tegevust täis oli. No, mu tädi ka, ja sugulased.
Lol, algul, tulin kohale, olin näsot kahvatu, üritasin olustikuga harjuda, sain laulda mitmekümne pea ees, sain esineda kuuekümne pea ees, sain lõputult stresstara, ringi karata, sportida, olin väsinud, jäin haigeks. SO MUCH FUN!!! :3
Igaõhtused isetegevsued omasid, of course, mul erilist lavanärvi polnud, aga kogu aeg oli pinge. Puutusin esimest korda elus kokku improvisatsiooniga, Lamasin laval surnult. So much fun, like really. Eks ma harjusin ära ja lõppkokkuvõttes avasin end, õppisin end paremini tundma.
Seltskond oli sõbralik ja mõistlik, sain Tallinnast, Paidest, isegi Saartemaalt tuttavaid. Mõne inimesega hajusin laagri lõpuks ikka rängalt ära.
Lahedad asjad olid koksamismäng ja kirjavahetus.. me gusta ^_~
Tohutult inside joke´sid tekkis ka laagri sees.
Vabal ajal rippusin absoluustelt kogu aeg telefoni otsas, nii et mitmed tulid küsima, kellega rääkisin, ning ma naeratasin, ja vastasin, et ma olen vägagi kiindunud oma sõpradesse. Samuti tunti mind kui jänkupusa kandjat. Mul oli see pusa literally kogu aeg seljas. Kammoon, külm oli + ma olin suht haige + see oli kõige soojem ja pehmem asi mu garderoobis.
Ja ega ma võiks terve romaani kirjutada, alustades toidust lõpetades sokkide pesemisega. Või alustades mu kohutavast pettumusest "Härra populaarsega" kohtudes, lõpetades sellega, kuidas täiskuuõhtud mu peasts egi ajasid, või mu pea ajas õhtud segi vms..
Lõpuõhtu oli hää, parim. Olin nii kohutavalt õnnelik, et laagrist ära saan (mwahhaha, I was so evil all the time) ja muidugi särasin seepärast kogu aeg. Mul polnud südametunnistust ^^ Järgnevad pildid ongi meie etendusest (lavastasime muusikali), siis on laulud...oh, küll on meelierutav muusika!
*** Need pildid siin kõik segamini xD
Viimane lõke ja ühtelaulmine..kui ilus hetk.
MUUSIKAGRUPP!!!!!!!!!!!!!!!! parim grupp (parem kui teatrigrupp ja tantsugrupp kokku)
Lõpuks oli ühtelaulmine
Siim teeb träna...ehk siis breiki vms..
Indiaani karu.
Selle keskmise tüübensi taga kuskil mina oma ilusas rohelises kleidikeses, keskaegne kleit!! XD
Look! Madleen said I´m sexy. HAHAHAHAHAH, still not sure what to think about that particular picture. Through Madleen I´ve become able to make super weird photo shootings from day to day. Of course there are more to that, I´m just not brave enough to show all of them to you, haha.
Inimesed, kellega koos oleme, mõjutavad meid nii palju. Ma tunnen ise päev-päevalt üha rohkem, kuidas ma muutun enda lähedaste inimestega sarnasemaks, nemad aga muutuvad ka samamoodi, lõpuks oleme kõik nagu üks. Ega asjata öelda, et abielupaarid on ühte nägu, nad on pidevalt koos ja täiendavad üksteist. Iga inimene on nagu terav deemant, mida kogu elu lihvitakse. Või: "Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina." Mu elufilosoofia on kindlasti omal kohal. Mul on juba pikemat aega olnud väga hea tuju, kirjutamistuju, kirjandikirjutamistuju ja üleüldse mõnus vaba pohhuistlik suhtumine. Arvata on, et Madleen ja Pingviin mulle mõjuvad, hahhaa.
Ning siinkohal lõpeb mu pikaleveninud sõnavõtt. Thank ya, arrrrrr, mateys.
