Veidi omaloomingut

Luuletus olelusest

Vahel mõtlen

et ei vääri elu ma.

Tõsi ta on -

ilma selleta oleks lihtsam ka

Jääks olemata see valu

ning rahulolematus

mida teistele põhjustan

Lihtsalt olemata olla ei saa,

sest olemata olla oleks äraütlemata kole

Vastik on elu,

täis arusaamatusi nagu murdu,

täis mõttetust ja haigusi,

täis ihasid, isekust ja mõistmatust

Aga vaid üks ankur hoiab mind,

vaid üks, mis annab lootust

Kui kaoks ka see, kaoksin mina

 

---

Mõtisklus katkisest lukust

Katkine lukk, see ükskik kohmakas lukk keset riidetükki, mis nii väga sooviks töötada sama hästi nagu iga teinegi lukk. Nii väga sooviks ta olla kõige kiirem, kõige säravam, mõnusam tõmblukk, aga - ta on katkine. 

Ta teeb tõmmates kriipivat nutuhäält ja paneb kasutaja oma nägu krimpsu tõmbama. Oh, see katkine lukk ja ta kurb saatus, mis jäänud ajahammasrataste vahele! Kes enam tahab teda? Kes enam vajab teda? Ta ei ole see kõige peenemat sorti lukk, vaid libiseb ikka ja jälle poolele teele lahti ning laseb ümbrust sisse, nii et lukuomanik pahandab. See mannetu katkine lukk, kes sooviks olla uus, ilus ja täiuslik. Küll taga juhtub õnnetusi; vahel tõmbab elu ta oma hammasratastelt, see lukk sõidab rööbastelt välja ja lihtsalt kükitab seal, soovides hoida end koos, aga ta elu ripub kui juuksekarva otsas. Neil hetkedel vajab see tõmblukk osavaid käsi, mis ta peene, valusa jõu abil tagasi rööbastele tõukavad.  

Jah, julgust ja tuge vajaks see rajalt eksinud tõmblukk. Pidev ebakindlus on see, mis ta endas kahtlema paneb. Pidev võrdlemine... Tegelikult on ta armas tõmblukk, selline väike ja ekslik, keda aeg-ajalt putitada, aga kui seda teha, on ta maailma kõige vahvam tõmblukk, kes teeb lustakaid, kiireid liigutusi; kellega iga omanik rahul on.

---

 ---

 

Kriipivad jäälilled südamel

Kevad tuleb,

Jää on südames,

Talv tahab jääda,

ei mingit murrangut

Kevad tuleb,

Tahan tuua roose,

Aga okkad,

need roosiokkad 

nahka kriibivad

Teravad suhted,

Konfliktid,

Valu ja pisarad,

valu ja pisarad,

valu ja pisarad

"Kauem veel,

kauem veel, kevad?"

sositan tasa

Nii räsituna

jätab jumalaga talv

minuga

"Lihtsalt võta end koku

ja mine!"

Jäälilled südames,

kivikõva kriipiv jää

Ühel hetkel,

märkamatult,

vaikselt hakkab sulama

Ja kevad tuleb,

linnulaul,

ojad vulisevad,

lihtsalt süda kriibib

See sulab murdu jääd,

Sulavesi voolab pisaratena,

Tulevad ja tulevad,

Kuni järel miskit pole

Lõpuks paistab päike,

Sinitaevas lummab,

Lilled õilmitsevad,

Ning ka hing veidi laulab

Ning see laul,

See vaikselt tärkav loodus,

See õidepuhkend noorus,

ärkab oma hauast,

kuni varsti tuleb uus talv.