Luulesaaga

sõpruselulugu
 

Sa andsid mulle palju,

must uue neiu lõid ja

mina sulle kahjuks vist

olin ainult nõid. Te 

teate see paha kes 

needused vaid toob. 

Kes võtab ära raha 

ja nõiub võita võileibu.

Oh oleks olnud sulle

haldjas kui lubanuks 

sa kauem mul jääda 

endaga et võtta ära 

koorem mis pehme 

loorina nüüd kattis sinu

silmi et häguseks ta 

tegi me kahe elufilmi, 

mis võttis sinu kauni 

südame ja lõikus sinna 

jäljed seda needust

mis taband meid ehk

lõikaks eluna? Kuid

nüüd koorem raske

taband mind kui must-

sünkjas pilvekiht.

Ometigi oleks leppida

mul suga suurim kihk. 

Kas nüüd on lõpp või

hoopis uus algus?

See sinu otsustada jääb,

oleks minu teha see siis - 

kui saaks, ma paluks 

algust. Ent seda ma ei 

või.Valgust rohkem 

valgust ja pimedus

kõik kaoks ma selle

mädaniku viiks ruttu 

koomareisile. Siis 

naeraks me veel koos 

ja võidaks puhkusreisi. 

On imeline hoog mis

annab sõprus suur mida

kogend elus korra sest

tundest ühekorraga, ma

lendaks välja Norrasse.

sigadest ja romantikast
 

Olen siga,

olen kuri,

olen paha,

olen viga.

Oled kuri,

oled igav,

oled mees,

oled siga.

Koos me sobiks,

pori loobiks,

õhtul üksteise

kaissu trügiks.

Peseks selga,

hõõruks kärssa,

rõngas saba liputaks.

Ei, see pole uudiseks,

et kokku sobiks me.

Oleks õrnad,

oleks armsad,

oleks kurjad,

oleks Bonny ja Clyde.

Vahepalaks siia mu praegune klaveripala:

truuduselüürika

Mäletan kui üksteisele truudust vandusime

Nii naiivne oli see

Juba tookord teadsin siis

Et igikestev pole leping

Tulevikus teised tunded,

Päikese- ja kuuvarjutus kui see

Lihtsalt lootus jäi,

See väike naiivitar

Mäletan kui lõbus oli meil

Ei nukrust olnud sõprusest

Vaid iga mure koos lahendasime,

Oleks koos läinud vastu ka maailmalõpule.

Ometigi aimata ma ei võinud siis,

Et lootus - see on naiivne.

Jäänud nendest aegadest vaid mul

Mälestused, segased kui seebivesi,

Ootused, utoopilised kui kuukiir.

"Hahaha," naerab elu,

See igipõline sadist ja iroonitseja,

Visates kaikaid kodarasse,

Neela siis pisaraid ja naera veel!

Muidu, muidu neelad sappi ja karjud tuld.

Ja seda kogu oma ülejäänud elu.

 Igavesti teie, 

teie luuleline Loviisa.