ma nagu armastaks teda,
aga ei armasta enam,
ei iialgi või ta olla
lõke mu jaoks
praegu imetlen tuhka,
mis niriseb sõrmede vahelt,
nii palju oled sa nüüd,
ei iial enam elav
ehkki igatsen sind,
oled surnud,
kaotasin nüüd jäägitult
ja olen leppinud muuga
lihtsalt kao siit ilmast
kao nii kaugele kui saad,
sest ei iial enam
taha vaadata neisse silmadesse ma..
kus kord oli kõik mu jaoks,
nüüd vaid vale,
enam ei talu seda jälkust,
maailm on nii külm ja kõle
sa oled kui vihm keset päikest,
kui äike mis toob surma,
vaid ebameeldiv osa päevast,
oh..süda ägab nii lõputult su pärast
jah, sa oled surm mitte elu,
ja sinu elu on vaid elututele elu,
aga ikkagi sa põletad nii kuumalt,
teiste surm on elu su jaoks
vihkan seda,
mida röövid minult,
aga mis on röövitud,
pole kunagi olnud ehe
mis on võetud,
jäägu sinna,
kus ta on
....
....
mis ma muud küll arvan,
kui:
nii on lihtsalt parem
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar