Andes rahutuse Jumalale

Kirjutatud 11.06.2015

Mõtteid kui palju, mida kirja ei saa
tahaks vaid loota, et need välja nutta saan.
Tunnen end häbitult, süüdi ja üksi
süda on valudes, ent teen näo, kuis ei hooli.

Rasketel hetkedel vaid nii loota saan
taevaisa abile, kes mind toetab siin
südame sees ja terves laias ilmas
vaatab mind hetkes, kuid ka igavikusilmas.

Oh, Jumal, armuline Jumal,
tõtta mulle appi, sest olen nii nõrk ja nii rumal,
kui must hoolid, ja ma tean, et hoolid,
lase, et ma lõpetan elukoolid ja -ülikoolid.

Mõtted kui kirja saan, süda rahuneb.
Niiviisi tuulehoos, lõõmav trots jaheneb.
Tean, et nii on parem, on rohkem asu olla
julgen iga näoga oma Jumala ette tulla.