Heihoo, kallikesed!
Arvan, et mul oleks aeg lõpetada postitused laagrist, mis on juba nädalaid seljataga. Mälestus ei kustu neist iialgi, et leeki sellest veelgi üleval hoida, tahan siia üles kirjutada oma muljed ja sündmused! Olgu see teilegi innustuseks, et saaksite ka järgmisel aastal kaasa lüüa sellest imelisest laagrist! :)
Ei mingit tühja loba enam! Asja kallale.
17. juuli hommik algas raskelt, nagu ka iga teine, ent see oli üks raskemaid, ma hästi mäletan. Nagu ikka olime hilja magama jäänud, kuid ma arvan, et mitte nii hilja, kui 1. õhtul. Mäletan selgesti, et meid peksti üles valgu uksele koputaisega ja öeldi, et tuleksime alla, kus meid ootab hommikusöök. Superlux laagripaigas (mille nimi mul mitte endiselt ei meenu :/) saime jälle imelist American Breakfast´i. Selleks olid pannkoogid igasuguste siirupite ja peanut butteriga. Ma pidin järjekordselt õnne kätte ära surema.
Peaks ütlema, et kõhu sai ka ikka nii hästi täis, et ma ei suutnud peale hommikusööki enam midagi sisse ajada. Samal ajal, ma arvan, et see võis olla Billy, kes ka minu lauda istus, ja kellele ma armsasti midagi oma taldriksut loovutasin. Peh, mis see küll oli...seda ma ei tea. (Eelmise, luksusliku, õhtusöögi ajal loovutasin kellegile oma kartuleid :D) Kole magus oli see toit!! Aga ameerikalikult tapvalt hea xd ;)
Enne minekut, kui inimesed juba ülakorrusele läksid, jäin mina alla ja rääkisin juttu oma kullakallite ameeriklastega. Sydney ja Nathaliega oli tore vestelda, vahepeal liitus Liisa ka meiega :) Mõnus hommik oli. Siis me läksime üleskorrusele ja Sydney andis mulle One Year Bible´i, kutsusin tibid toast ära ja Mariagi sai selle - mu esimene piibel inglise keeles, wupii!!Olime migni aeg seal toas, kuni öeldi, et on vaja hakata pakkima.
Siuh-säuh viskasin asjad kotti. Pakkimine ei võtnud kunagi kaua aega. xD Siis astusin juba õue ning vaatasin, et suur osa inimesi koguneb kiigele. Seal tehti järgmine ühispilt ka!
Päev läks aga täie kiirusega edasi ja peagi, loksudes jällegi vaid väike maa bussis, saabusime viimasesse ööbimispaika - Sammuli puhkeküla. Esialgne mulje ööbimiskohast: "Oo, me saame laduas ööbida!" Okei, okei, nii hull see ju ka polnud! Kõigest saime kõik mingitesse pisikestesse tubadesse, kus oli 2 narivoodit ja mingist..saepurust (I may slightly mistake here) seinad ning tilluke aknaluuk, millest vaade oli rohtukasvanud küngastele. Noh, kõik peale minu ja mu kahe musirulli said mingid taolised toad. Maria oli kiire meid viimasesse kolmesesse tuppa nr. "12" registreerima. Mis meid seal ees ootas, oli 3 voodit (millest 2 olid narid), umbes 1,5 korda suurem toa pindala kui teistel. see oli ilge luksus teiste tubadega võrreldes. Uudishimulikud pilgud käisid küll aeg-ajalt sisse piilumas ja ahhetamas.
Siis peagi, jälle, anti meile süüa. Mul midagi selle vastu polnud. Saime Sammuli puhkeküla kohalikku toitu, mingi harilik makaron/kartul, kaste, salat ja viinerid olid :) Siiski head. Toidu jagamise ajal mõistsin, et üks teenindajaist oli ema ning siis ta 2 ilusat täisealist tütart.
Lauda istusime jälle mõnusa eestlased-ameeriklased segakoosseisuga ja lõbus oli :) Ma veel mäletan, et Megan tuli lahkelt, enne, ja tassis minu morsi mulle lauda, awwie :D
Peale sööki ostsid inimesed jäätist. Wiii, Jan ostis mitu tükki ja pakkus siis teistele, minule ja Madleenile ostis Maria, kui õigesti mäletan. PS! Janil on väga hea süda, kas te ei arva seda? :) Ma ei võtnud laagrisse mitte mingit sularaha, kurb kurb :S :( Töllerdasime seltskonnaga kuhugi natuke eemale ning rääkisime juttu, mina Billy, Jan, Madleen, Maria - vist selline koosseis, samal ajal, kui jäätiseid sõime ja jäätise pulkadelt mingi küsimuse välja lugesime. Taolsied küsimused nagu: "Mitu puud on mets?" või "Mitu tähte on taevas?" Minu jäätisepulgal oli: "Kuhu lähevad kadunud asjad?" Ja seletasime Billyle üksteisevõidu lahti neid, ehk siis tölkisime.
Peale seda oli väikene vaheaeg :) Osad vist läksid vesiratastega sõitma, cute cute. Mis te arvate, mida mina ja Maria ja Madleen tegime? - Oi, nii õigesti arvasite! Aga m u i d u g i me läksime oma tuppa, lösutasiem vooditele pikali ja...noh...need 2 armunud varest, võinoh, slightly veenusest puudutatud mehepojast sissevõetud 2 väikest rääpakolli alustasid oma vestlust selle härra Pinoccioga. Mudiugi läksid nad nii kaugele, et laenasid Margreti telefoni, sest sellel oli 3G ja siis tulid veelgi geniaalsema asja peale, et Maria kõnekaardilgi on 3G olemas. PS! Ma õppisin selle kõnekaardi telefoninumbri pähe, kogemata.
Aeg lendas, nagu ikka :) Mingi hetk seletati meiel ära, et paneks riided, mis võivad mustaks saada. Mul olid sekspuhuks parajad riided valmis.
Järgnev mäng oli nii äge ja kreisi samaaegselt. Tiimid olid 4´jased: mina, Madleen, Liisa, Eva-Lotta. Korvpalliplatsile oli joonistatud kena ühtlane ruudustik. Igast meeskonnast alustas üks inimene sellega, et talle anti ette algusruut ning ta pidi valima, kas astub edasi otse või vasakule/paremale diagonaalis. Sõltuvalt sellest, kas rada läks nii, nagu mängija astus, karjuti talle õige sammu puhul "Õige!" ja vale puhul "Vale!" ja vale sammu puhul sai ta veepommidega ja mudaga kokku, karistuseks; ning samuti vahetati ta välja ning uus meeskonnaliige pidi mängu astuma. samal ajal pidi meeskond hoidma ka õiget rada meeles. Võitis kiireim meeskond. Pealtnäha oldi eismesed kiireimad. Mis oli veel ränk, oli see, et peale 1. meeskonda hakati poole jõhkramalt mdua ja veega kokkumäärima inimesi. Lõpuks mindi juba teatud mõttes äärmusteni, et pandi ka juustesse...too bad :/
Mängu läbinud, läksid pori-veesegused ja plekilised olevused otsemaid lähedalolevasse tiiki kümblema, nojah, muidugi tehti neist enne seda veel pilti. Nägime kõik ju nii fabulous välja omadega.
Meie tiim oli viimane. Mu kannatus peaaegu katkes seda oodates. Mitte, et ma koledasti tahtsin kokku saada mingite looduslike maa varudega, lihtsalt ei jõudnud kaua passida, sest tavaliselt oli igas mägnus tegevust, ent siinses pidi lihtsalt oma järge ootama. Meil läks isegi üsna edukalt! Pärast tegime pilti ka:
Siis hüppasin tiiki, mõnus soe vesi oli. Muda kergelt maha ei tule :D :D Mõnda aega sai seal kümmeldud ikka!
Meile anti endiselt vaba aega. Jah, te teate, mida tegime. Osad inimesed aga, tähtsusetu toaspassimise asemel, mängisid pong-pongi, mul on raske kirjeldada seda kohta, kus olime, tegin mingi skeemi alla. A-boksides olid kõik meie toad, B-boksis käis söömine ja neid ühendas lava.
A*lava*B
A B
A B
A B
Tegelt, me ei olnudki kogu aeg toas, vaid osa aega mängisime segaseltskonnaga kaarte (slap UNOt ja tavalist UNOt). Hästi vinge aeg oli koos. Ja ma tegelt kipun arvama, et kogu mu vaba aeg oli samamoodi sisustatud. Vahel olime oma toas, vahel mängisime kaarte, vahel tegime midagi muud ka.
Ma lihtsalt mäletan, et peale mängu läksime tüdurkutega tuppa ja vist olime seal liiga kaua. Igastahes tundsime end mitu tundi hästi ja unustasime kogu ümbritseva maailma. Mingil hetkel hakkasid kuskilt hääled tulema ja ma kahtlustasin, et peaks toast väljuma, ent kuna mingeid koputusi ega teateid ei tulnud, jäime rahulikult tuppa. Kuni mingi hetkeni, kui toast väljudes ma avastasin, et kõikjal on inimtühi ning iniemsed kõik kuskil muruplatsil ringis. Siis alles hakkas kiire! :P
Kui kohale jõudsime, polnud (ja pole siiani) ma teadlik sellest, mida kamp ilma meieta vahepela teinud oli, aga me kuidagi sulandusime sinna sisse ja inimesed aeg-ajalt põrnitsesid, väga väga väga mark oli ><
-----
(kirjutan, kuid pärast laagrit, kuna postitus jäi poolikuks)
Mäletan veel seda, et istusime seal, kuulasime inimeste jutte. Läks tunnistuste-ajaks. Daniel rääkis lihtsalt nii siiralt oma elust, et see pani kõiki kuulama ja nutma. Ja ma olin sügavalt hämmastunud Meggie tunnistusest. Ja Betti mängis kitarri ja see oli nii eriline. Õhtu oli juba käes, kellaaega ei mäleta, tean vaid seda, et läks külmaks ja hämaraks. Jooksin meie tuppa ja tõin magamiskoti ja istusime kolmekesi selle soojuses - mina, Madleen ja Maria.
Kuigi kell võis olla 22 ja 23 paiku, kui see läbi sai, ei lõppenud sellega sugugi viiamse päeva õhtu! Enne südaööd hakkas peale mingi mäng, mille nimi on jõudnud juba ununeda. Kõik laagrilised jaotati 2-te meeskonda ja neile seati oma territoorium. Nad pidid aga salamsii tungima vastase territooriumile, et sealt peidetud ämbrit röövida. Paar inimest olid valves peidukoha läheduses, samuti oli enamus tiimi enda piirkonnas, sest kui nad vaenlast nägid, said ta vangi võtta. Mingi eraldi case oli vangistvabastamisega. Ja ma mäletan, et meie meeskonnal jäi mängu lõpus paaril viimasel minutil ülivähe võidust puudu. Igatahes suht äge oli. Üks mees lendas tiiki ka (y) :D :D :D
Ja viimase päeva hommikust on meeles vaid see, et olime juba Tartus ja kõik läksime mcDonalds-isse, ma ei tea, miks! Igatahes nägin sela aasiaate, kes olid Taiwanist, läksin isegi ligi ja sain jutupeale ja igati tore ja meeldiv oli :) Välismaalastega juturääkimine (asiaatidega) jätab alati imelise tunde! ALATI! See polnud suve peale sugugi ainuke tõik, mil nende otsa sattusin. Sain tuttavaks Risa-ga, tegin margi korralikutl maha. Esiteks, sellega, et nätian enda poole ja küsisin, aks mu nägu on tuttav (no, kes see sellise lauslolluse peale tuleks?!), teiseks, ma KALLISTASIN TEDA, nagu...1. kohtumine inimesega, ekda sa ei tunnegi, kes on JAAPANIST, mis enamasti tähendab ak autmaatselt häbelikkust, ometigi...noh, tegelt erilsit vahet pole, vüp-id (vahetusüliõpilased) ongi julgemad, võiks arvata :D Aaaga jah...
Megan ja Cienna ööbisid peale LIFT Campi 1 öö mu kõrvalkorteris ja impressisid mu vanemaid. See võis olla esmaspäev või teisipäev, kui and täiesti lahkusid, ja enne seda sain neid ikkagi näha. Nii ilusad mälestused on sellest kõigest. Mina, Madleen, Maria, Cienna, Megan, Billy, ameeriklased, LIFT Camp, filmikas 1 päev peale LIFT Campi (tagasitulekupäev), afterparty 1 päev peale seda, ameerikalste ärasaatmisepäev, pisarad. Nad jäävad igavetsi mu südamesse. Sain uued sõbrad. Nad oli kõik ernaditult VÄGA erilised, VÄGA armastavad. Kristus elas nende sees ja seda oli näha igast teost ja sõnast. Väheamlt olid nad mulle täiega inspireerivad.. Nii et olen lihtsalt tänulik selle kogemuse eest!
Ja sellega lõpetan LIFT Campi postitused. Ilmselge paarikuien hilinemine :D :D
Arvan, et mul oleks aeg lõpetada postitused laagrist, mis on juba nädalaid seljataga. Mälestus ei kustu neist iialgi, et leeki sellest veelgi üleval hoida, tahan siia üles kirjutada oma muljed ja sündmused! Olgu see teilegi innustuseks, et saaksite ka järgmisel aastal kaasa lüüa sellest imelisest laagrist! :)
Ei mingit tühja loba enam! Asja kallale.
17. juuli hommik algas raskelt, nagu ka iga teine, ent see oli üks raskemaid, ma hästi mäletan. Nagu ikka olime hilja magama jäänud, kuid ma arvan, et mitte nii hilja, kui 1. õhtul. Mäletan selgesti, et meid peksti üles valgu uksele koputaisega ja öeldi, et tuleksime alla, kus meid ootab hommikusöök. Superlux laagripaigas (mille nimi mul mitte endiselt ei meenu :/) saime jälle imelist American Breakfast´i. Selleks olid pannkoogid igasuguste siirupite ja peanut butteriga. Ma pidin järjekordselt õnne kätte ära surema.
Peaks ütlema, et kõhu sai ka ikka nii hästi täis, et ma ei suutnud peale hommikusööki enam midagi sisse ajada. Samal ajal, ma arvan, et see võis olla Billy, kes ka minu lauda istus, ja kellele ma armsasti midagi oma taldriksut loovutasin. Peh, mis see küll oli...seda ma ei tea. (Eelmise, luksusliku, õhtusöögi ajal loovutasin kellegile oma kartuleid :D) Kole magus oli see toit!! Aga ameerikalikult tapvalt hea xd ;)
Enne minekut, kui inimesed juba ülakorrusele läksid, jäin mina alla ja rääkisin juttu oma kullakallite ameeriklastega. Sydney ja Nathaliega oli tore vestelda, vahepeal liitus Liisa ka meiega :) Mõnus hommik oli. Siis me läksime üleskorrusele ja Sydney andis mulle One Year Bible´i, kutsusin tibid toast ära ja Mariagi sai selle - mu esimene piibel inglise keeles, wupii!!Olime migni aeg seal toas, kuni öeldi, et on vaja hakata pakkima.
Siuh-säuh viskasin asjad kotti. Pakkimine ei võtnud kunagi kaua aega. xD Siis astusin juba õue ning vaatasin, et suur osa inimesi koguneb kiigele. Seal tehti järgmine ühispilt ka!
Päev läks aga täie kiirusega edasi ja peagi, loksudes jällegi vaid väike maa bussis, saabusime viimasesse ööbimispaika - Sammuli puhkeküla. Esialgne mulje ööbimiskohast: "Oo, me saame laduas ööbida!" Okei, okei, nii hull see ju ka polnud! Kõigest saime kõik mingitesse pisikestesse tubadesse, kus oli 2 narivoodit ja mingist..saepurust (I may slightly mistake here) seinad ning tilluke aknaluuk, millest vaade oli rohtukasvanud küngastele. Noh, kõik peale minu ja mu kahe musirulli said mingid taolised toad. Maria oli kiire meid viimasesse kolmesesse tuppa nr. "12" registreerima. Mis meid seal ees ootas, oli 3 voodit (millest 2 olid narid), umbes 1,5 korda suurem toa pindala kui teistel. see oli ilge luksus teiste tubadega võrreldes. Uudishimulikud pilgud käisid küll aeg-ajalt sisse piilumas ja ahhetamas.
Siis peagi, jälle, anti meile süüa. Mul midagi selle vastu polnud. Saime Sammuli puhkeküla kohalikku toitu, mingi harilik makaron/kartul, kaste, salat ja viinerid olid :) Siiski head. Toidu jagamise ajal mõistsin, et üks teenindajaist oli ema ning siis ta 2 ilusat täisealist tütart.
Lauda istusime jälle mõnusa eestlased-ameeriklased segakoosseisuga ja lõbus oli :) Ma veel mäletan, et Megan tuli lahkelt, enne, ja tassis minu morsi mulle lauda, awwie :D
Peale sööki ostsid inimesed jäätist. Wiii, Jan ostis mitu tükki ja pakkus siis teistele, minule ja Madleenile ostis Maria, kui õigesti mäletan. PS! Janil on väga hea süda, kas te ei arva seda? :) Ma ei võtnud laagrisse mitte mingit sularaha, kurb kurb :S :( Töllerdasime seltskonnaga kuhugi natuke eemale ning rääkisime juttu, mina Billy, Jan, Madleen, Maria - vist selline koosseis, samal ajal, kui jäätiseid sõime ja jäätise pulkadelt mingi küsimuse välja lugesime. Taolsied küsimused nagu: "Mitu puud on mets?" või "Mitu tähte on taevas?" Minu jäätisepulgal oli: "Kuhu lähevad kadunud asjad?" Ja seletasime Billyle üksteisevõidu lahti neid, ehk siis tölkisime.
Peale seda oli väikene vaheaeg :) Osad vist läksid vesiratastega sõitma, cute cute. Mis te arvate, mida mina ja Maria ja Madleen tegime? - Oi, nii õigesti arvasite! Aga m u i d u g i me läksime oma tuppa, lösutasiem vooditele pikali ja...noh...need 2 armunud varest, võinoh, slightly veenusest puudutatud mehepojast sissevõetud 2 väikest rääpakolli alustasid oma vestlust selle härra Pinoccioga. Mudiugi läksid nad nii kaugele, et laenasid Margreti telefoni, sest sellel oli 3G ja siis tulid veelgi geniaalsema asja peale, et Maria kõnekaardilgi on 3G olemas. PS! Ma õppisin selle kõnekaardi telefoninumbri pähe, kogemata.
Aeg lendas, nagu ikka :) Mingi hetk seletati meiel ära, et paneks riided, mis võivad mustaks saada. Mul olid sekspuhuks parajad riided valmis.
Järgnev mäng oli nii äge ja kreisi samaaegselt. Tiimid olid 4´jased: mina, Madleen, Liisa, Eva-Lotta. Korvpalliplatsile oli joonistatud kena ühtlane ruudustik. Igast meeskonnast alustas üks inimene sellega, et talle anti ette algusruut ning ta pidi valima, kas astub edasi otse või vasakule/paremale diagonaalis. Sõltuvalt sellest, kas rada läks nii, nagu mängija astus, karjuti talle õige sammu puhul "Õige!" ja vale puhul "Vale!" ja vale sammu puhul sai ta veepommidega ja mudaga kokku, karistuseks; ning samuti vahetati ta välja ning uus meeskonnaliige pidi mängu astuma. samal ajal pidi meeskond hoidma ka õiget rada meeles. Võitis kiireim meeskond. Pealtnäha oldi eismesed kiireimad. Mis oli veel ränk, oli see, et peale 1. meeskonda hakati poole jõhkramalt mdua ja veega kokkumäärima inimesi. Lõpuks mindi juba teatud mõttes äärmusteni, et pandi ka juustesse...too bad :/
Mängu läbinud, läksid pori-veesegused ja plekilised olevused otsemaid lähedalolevasse tiiki kümblema, nojah, muidugi tehti neist enne seda veel pilti. Nägime kõik ju nii fabulous välja omadega.
Meie tiim oli viimane. Mu kannatus peaaegu katkes seda oodates. Mitte, et ma koledasti tahtsin kokku saada mingite looduslike maa varudega, lihtsalt ei jõudnud kaua passida, sest tavaliselt oli igas mägnus tegevust, ent siinses pidi lihtsalt oma järge ootama. Meil läks isegi üsna edukalt! Pärast tegime pilti ka:
 |
| Ronisin täpselt kaamera ette. |
Meile anti endiselt vaba aega. Jah, te teate, mida tegime. Osad inimesed aga, tähtsusetu toaspassimise asemel, mängisid pong-pongi, mul on raske kirjeldada seda kohta, kus olime, tegin mingi skeemi alla. A-boksides olid kõik meie toad, B-boksis käis söömine ja neid ühendas lava.
A*lava*B
A B
A B
A B
Tegelt, me ei olnudki kogu aeg toas, vaid osa aega mängisime segaseltskonnaga kaarte (slap UNOt ja tavalist UNOt). Hästi vinge aeg oli koos. Ja ma tegelt kipun arvama, et kogu mu vaba aeg oli samamoodi sisustatud. Vahel olime oma toas, vahel mängisime kaarte, vahel tegime midagi muud ka.
Ma lihtsalt mäletan, et peale mängu läksime tüdurkutega tuppa ja vist olime seal liiga kaua. Igastahes tundsime end mitu tundi hästi ja unustasime kogu ümbritseva maailma. Mingil hetkel hakkasid kuskilt hääled tulema ja ma kahtlustasin, et peaks toast väljuma, ent kuna mingeid koputusi ega teateid ei tulnud, jäime rahulikult tuppa. Kuni mingi hetkeni, kui toast väljudes ma avastasin, et kõikjal on inimtühi ning iniemsed kõik kuskil muruplatsil ringis. Siis alles hakkas kiire! :P
Kui kohale jõudsime, polnud (ja pole siiani) ma teadlik sellest, mida kamp ilma meieta vahepela teinud oli, aga me kuidagi sulandusime sinna sisse ja inimesed aeg-ajalt põrnitsesid, väga väga väga mark oli ><
-----
(kirjutan, kuid pärast laagrit, kuna postitus jäi poolikuks)
Mäletan veel seda, et istusime seal, kuulasime inimeste jutte. Läks tunnistuste-ajaks. Daniel rääkis lihtsalt nii siiralt oma elust, et see pani kõiki kuulama ja nutma. Ja ma olin sügavalt hämmastunud Meggie tunnistusest. Ja Betti mängis kitarri ja see oli nii eriline. Õhtu oli juba käes, kellaaega ei mäleta, tean vaid seda, et läks külmaks ja hämaraks. Jooksin meie tuppa ja tõin magamiskoti ja istusime kolmekesi selle soojuses - mina, Madleen ja Maria.
Kuigi kell võis olla 22 ja 23 paiku, kui see läbi sai, ei lõppenud sellega sugugi viiamse päeva õhtu! Enne südaööd hakkas peale mingi mäng, mille nimi on jõudnud juba ununeda. Kõik laagrilised jaotati 2-te meeskonda ja neile seati oma territoorium. Nad pidid aga salamsii tungima vastase territooriumile, et sealt peidetud ämbrit röövida. Paar inimest olid valves peidukoha läheduses, samuti oli enamus tiimi enda piirkonnas, sest kui nad vaenlast nägid, said ta vangi võtta. Mingi eraldi case oli vangistvabastamisega. Ja ma mäletan, et meie meeskonnal jäi mängu lõpus paaril viimasel minutil ülivähe võidust puudu. Igatahes suht äge oli. Üks mees lendas tiiki ka (y) :D :D :D
Ja viimase päeva hommikust on meeles vaid see, et olime juba Tartus ja kõik läksime mcDonalds-isse, ma ei tea, miks! Igatahes nägin sela aasiaate, kes olid Taiwanist, läksin isegi ligi ja sain jutupeale ja igati tore ja meeldiv oli :) Välismaalastega juturääkimine (asiaatidega) jätab alati imelise tunde! ALATI! See polnud suve peale sugugi ainuke tõik, mil nende otsa sattusin. Sain tuttavaks Risa-ga, tegin margi korralikutl maha. Esiteks, sellega, et nätian enda poole ja küsisin, aks mu nägu on tuttav (no, kes see sellise lauslolluse peale tuleks?!), teiseks, ma KALLISTASIN TEDA, nagu...1. kohtumine inimesega, ekda sa ei tunnegi, kes on JAAPANIST, mis enamasti tähendab ak autmaatselt häbelikkust, ometigi...noh, tegelt erilsit vahet pole, vüp-id (vahetusüliõpilased) ongi julgemad, võiks arvata :D Aaaga jah...
Megan ja Cienna ööbisid peale LIFT Campi 1 öö mu kõrvalkorteris ja impressisid mu vanemaid. See võis olla esmaspäev või teisipäev, kui and täiesti lahkusid, ja enne seda sain neid ikkagi näha. Nii ilusad mälestused on sellest kõigest. Mina, Madleen, Maria, Cienna, Megan, Billy, ameeriklased, LIFT Camp, filmikas 1 päev peale LIFT Campi (tagasitulekupäev), afterparty 1 päev peale seda, ameerikalste ärasaatmisepäev, pisarad. Nad jäävad igavetsi mu südamesse. Sain uued sõbrad. Nad oli kõik ernaditult VÄGA erilised, VÄGA armastavad. Kristus elas nende sees ja seda oli näha igast teost ja sõnast. Väheamlt olid nad mulle täiega inspireerivad.. Nii et olen lihtsalt tänulik selle kogemuse eest!
Ja sellega lõpetan LIFT Campi postitused. Ilmselge paarikuien hilinemine :D :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar