Traktorid või lennukid

Miski närib mind seest,

siis kui olen rahulik

tundub maailm järsku

nagu keeristorm.

Armastus..ja tunded,

mis sellega kaasas käivad,

on nagu liblikalend -

ah, mis jama ma ajan!

Armastus...ja tunded,

mis sellega kaasas käivad,

on nagu traktorid või

reaktiivlennukid!

Totaalselt lennukas tunne,

miski, mis paisutab ja pigistab seespidiselt.

Tunne, justkui maapind
 oleks jalgealune.

Ja sealt ma end õhku paiskan,

jõudu on mu sees ju üleliia,

kuid siiski ei tee kärbselegi ma liiga.

Oh, arm, sa oled mu kärbes!

Trooja vari

Sa pead põlema

Sa pead põlema,

siplema tules,

karjuma,

ilma et saaksid vastust.

Sa pead orjama,

teiste valu korjama,

harjuma,

et elu on täis vastikust.

Sest ise sa ei näe,

ei kuule,

ei tea,

mida teed inimhingele.

Sest ise sa ei tea,

ei hooli,

ei märka,

et hävitad ingleid.

Tükeldatud mees

Üks inimene,

Kes võtab nõrga

Ja ta purustab

Kes toodab orja

Enda himudeks

Kes loodab kurjal,

Ise petuteel,

Kaotajate meelepaha

Meeldivate meelehärm.

Üks koletis,

Kes seest on hägune,

Väljast pragunev

Ometigi jaguneb

Mõne silmis kolmeks,

Teise silmis kaheks,

Mitme näoga lõukoer,

Kes nii osavalt pureb

Südameid.

Võtab nõrga

Ja purustab tolle

Minapildi,

Südameisse poevad

Armid, haavad,

Parandamatud hingevalud

Kootakse neisse

Salaja..

Usaldus võtab sõrme

Ja võtab käe,

Kuri mees sööb inimhingi.

Ta mugib neid,

Teadmata, et ees on surm

Talle on valmid pandud

Kingitus, mis sama mürgine,

Kui ta kalestunud süda

Ja tuimunud meel.

Mees,

Kes rebib tükkideks teisi,

Peab roomama vereloigus,

Peab toituma laipadest,

Peab olema raipesööja.

Ta on surm,

ta toodab surma,

ta on surnud,

ta õgib elu.

Kõik tas haiseb,

Mädaneb, kolletab,

Silmades pole tuld,

Sest  see tuli, see elu,

Mis seal oli,

Põletas teda.

Tükkideks.

Tormiluul

Miks sa nutad, lilleke,

miks on tühjus su mõtetes?

Vaikselt vilistab tuul,

kurbade lugude luul.

 Lilleke närtsind', varreke kõver,

tugevalt ponnistab ta,
vastu kurjale tuulele,
otsa suurele putukale.

Lõhnab ja õilmitseb kaunilt,

aga pole miskit vanamoodi tas.
Ketrab ja ketrab,
aga kellele?

Pole tal publikut,
ei ainsatki vaatajat,
ei ühtki noorpaari,
silmis kel armastus.

Kaunike väsind,
meeleke rusutud,
sest tuul teda raputand,
maha täitsa sakutand.

Kadund lootuse maik,

seljas matusevaip,

 ketrab end musta loori,

laulab kurva noodi

Väljast on lilleke ilus,

ent unistab puudevilust,

kus päike ja armastus ja õhk

teda kergelt kannab kui põhk.

Kuigi ta teab, et tulemas on torm,
rajud tuuled, vihmaveed...

Lilleke unistab veel,

kaunist aasast ja viljakast mullast,

õrnast tuulepuhangust,
vihmapiisa veerengust.

Äike ja vihm ja valu,

sest on vähe kasu,

lilleke ikkagi unistab,

tühjust ei talu ta unelmad. 

Hinges see valu veel vilistab,

kaunist viisijupikest keerutab,

silma ta kinni pigistab,

ninaga haistab tormituult.