Tükeldatud mees

Üks inimene,

Kes võtab nõrga

Ja ta purustab

Kes toodab orja

Enda himudeks

Kes loodab kurjal,

Ise petuteel,

Kaotajate meelepaha

Meeldivate meelehärm.

Üks koletis,

Kes seest on hägune,

Väljast pragunev

Ometigi jaguneb

Mõne silmis kolmeks,

Teise silmis kaheks,

Mitme näoga lõukoer,

Kes nii osavalt pureb

Südameid.

Võtab nõrga

Ja purustab tolle

Minapildi,

Südameisse poevad

Armid, haavad,

Parandamatud hingevalud

Kootakse neisse

Salaja..

Usaldus võtab sõrme

Ja võtab käe,

Kuri mees sööb inimhingi.

Ta mugib neid,

Teadmata, et ees on surm

Talle on valmid pandud

Kingitus, mis sama mürgine,

Kui ta kalestunud süda

Ja tuimunud meel.

Mees,

Kes rebib tükkideks teisi,

Peab roomama vereloigus,

Peab toituma laipadest,

Peab olema raipesööja.

Ta on surm,

ta toodab surma,

ta on surnud,

ta õgib elu.

Kõik tas haiseb,

Mädaneb, kolletab,

Silmades pole tuld,

Sest  see tuli, see elu,

Mis seal oli,

Põletas teda.

Tükkideks.