Tormiluul

Miks sa nutad, lilleke,

miks on tühjus su mõtetes?

Vaikselt vilistab tuul,

kurbade lugude luul.

 Lilleke närtsind', varreke kõver,

tugevalt ponnistab ta,
vastu kurjale tuulele,
otsa suurele putukale.

Lõhnab ja õilmitseb kaunilt,

aga pole miskit vanamoodi tas.
Ketrab ja ketrab,
aga kellele?

Pole tal publikut,
ei ainsatki vaatajat,
ei ühtki noorpaari,
silmis kel armastus.

Kaunike väsind,
meeleke rusutud,
sest tuul teda raputand,
maha täitsa sakutand.

Kadund lootuse maik,

seljas matusevaip,

 ketrab end musta loori,

laulab kurva noodi

Väljast on lilleke ilus,

ent unistab puudevilust,

kus päike ja armastus ja õhk

teda kergelt kannab kui põhk.

Kuigi ta teab, et tulemas on torm,
rajud tuuled, vihmaveed...

Lilleke unistab veel,

kaunist aasast ja viljakast mullast,

õrnast tuulepuhangust,
vihmapiisa veerengust.

Äike ja vihm ja valu,

sest on vähe kasu,

lilleke ikkagi unistab,

tühjust ei talu ta unelmad. 

Hinges see valu veel vilistab,

kaunist viisijupikest keerutab,

silma ta kinni pigistab,

ninaga haistab tormituult.