Kuninga raev

Jumal on suur ilmamaa kuningas

Ta viha ja raev on õuduste öö

Ta kätetöö – maa ja inimlapsed,

Me sööme surma, valime mulla

Meie ees küll laiuvad orud ja väljad

Ja loomad kummardavad me ees,

Lilled väljalgi on tehtud meile,

Meie tapame teda, sest arvame,

Et kõigile on nii parem.

Me hingame õhku, mis on mustast saastast paks,

Mis me ise tootnud sellest,

Mis võinuks toota elu.

Jumal on loonud kõik ilusa ja hea,

Aga eelistame seda trampida jalge alla.

Eelistame olla loomad, tunda end kui loomad.

Kuulame vale ja häbeneme tõde.

Mis saab siis, kui Kristus tuleb?

Kes jääb seisma ta palge ette?

Me põlved kord kõik nõtkuvad Ta ees,

Oh, taevas, kes võiks kannatada sind?

Jumala valgus ja tuli –

Need tapavad kurjuse.

Su hing on krobeline ja jääs

Ja põlenud ja hallis räämas.

Ta otsib elu, aga ei leia.

Ta sureb ja sureb ja sureb.

Aga lõpp on käes –

Ja veel hullem kui surm.

Ei leidu sõnu selle jaoks –

See õuduste torm.

Kui sa lähed, siis sa ei saa enam tulla,

Kui sa hingad, siis sa põled,

Kui sa oled, siis sa sured.

See on õudus,

Seal on pime, seal on kisa,

Seal söövad inimliha,

Seal kadestavad, hooravad ja tapavad,

Seal karjuvad, hirmuvad ja nutavad.

Nad ei ole halvad inimesed –

Nad on inimesed, kes jäid eksinuks.

Nad on inimesed, kes olid petetud.

Nad on need, kelle eest ei palvetatud.

Inimese palve päästab hingi.

Mida sa raiskad oma aega inimene?

Kas oled unustanud, mis on siin ilmas oluline?

Anu Issandat, ehk võtab veel sind kuulda?

Palu kuningat, Ta valitseb kõige üle.