LIFT KÄMP // 17. - 18. juuli

Heihoo, kallikesed!

Arvan, et mul oleks aeg lõpetada postitused laagrist, mis on juba nädalaid seljataga. Mälestus ei kustu neist iialgi, et leeki sellest veelgi üleval hoida, tahan siia üles kirjutada oma muljed ja sündmused! Olgu see teilegi innustuseks, et saaksite ka järgmisel aastal kaasa lüüa sellest imelisest laagrist! :)

Ei mingit tühja loba enam! Asja kallale.

17. juuli hommik algas raskelt, nagu ka iga teine, ent see oli üks raskemaid, ma hästi mäletan. Nagu ikka olime hilja magama jäänud, kuid ma arvan, et mitte nii hilja, kui 1. õhtul. Mäletan selgesti, et meid peksti üles valgu uksele koputaisega ja öeldi, et tuleksime alla, kus meid ootab hommikusöök. Superlux laagripaigas (mille nimi mul mitte endiselt ei meenu :/) saime jälle imelist American Breakfast´i. Selleks olid pannkoogid igasuguste siirupite ja peanut butteriga. Ma pidin järjekordselt õnne kätte ära surema.

Peaks ütlema, et kõhu sai ka ikka nii hästi täis, et ma ei suutnud peale hommikusööki enam midagi sisse ajada. Samal ajal, ma arvan, et see võis olla Billy, kes ka minu lauda istus, ja kellele ma armsasti midagi oma taldriksut loovutasin. Peh, mis see küll oli...seda ma ei tea. (Eelmise, luksusliku, õhtusöögi ajal loovutasin kellegile oma kartuleid :D) Kole magus oli see toit!! Aga ameerikalikult tapvalt hea xd ;)

Enne minekut, kui inimesed juba ülakorrusele läksid, jäin mina alla ja rääkisin juttu oma kullakallite ameeriklastega. Sydney ja Nathaliega oli tore vestelda, vahepeal liitus Liisa ka meiega :) Mõnus hommik oli. Siis me läksime üleskorrusele ja Sydney andis mulle One Year Bible´i, kutsusin tibid toast ära ja Mariagi sai selle - mu esimene piibel inglise keeles, wupii!!Olime migni aeg seal toas, kuni öeldi, et on vaja hakata pakkima.

Siuh-säuh viskasin asjad kotti. Pakkimine ei võtnud kunagi kaua aega. xD Siis astusin juba õue ning vaatasin, et suur osa inimesi koguneb kiigele. Seal tehti järgmine ühispilt ka!

Päev läks aga täie kiirusega edasi ja peagi, loksudes jällegi vaid väike maa bussis, saabusime viimasesse ööbimispaika - Sammuli puhkeküla. Esialgne mulje ööbimiskohast: "Oo, me saame laduas ööbida!" Okei, okei, nii hull see ju ka polnud! Kõigest saime kõik mingitesse pisikestesse tubadesse, kus oli 2 narivoodit ja mingist..saepurust (I may slightly mistake here) seinad ning tilluke aknaluuk, millest vaade oli rohtukasvanud küngastele. Noh, kõik peale minu ja mu kahe musirulli said mingid taolised toad. Maria oli kiire meid viimasesse kolmesesse tuppa nr. "12" registreerima. Mis meid seal ees ootas, oli 3 voodit (millest 2 olid narid), umbes 1,5 korda suurem toa pindala kui teistel. see oli ilge luksus teiste tubadega võrreldes. Uudishimulikud pilgud käisid küll aeg-ajalt sisse piilumas ja ahhetamas.

Siis peagi, jälle, anti meile süüa. Mul midagi selle vastu polnud. Saime Sammuli puhkeküla kohalikku toitu, mingi harilik makaron/kartul, kaste, salat ja viinerid olid :) Siiski head. Toidu jagamise ajal mõistsin, et üks teenindajaist oli ema ning siis ta 2 ilusat täisealist tütart.

Lauda istusime jälle mõnusa eestlased-ameeriklased segakoosseisuga ja lõbus oli :) Ma veel mäletan, et Megan tuli lahkelt, enne, ja tassis minu morsi mulle lauda, awwie :D

Peale sööki ostsid inimesed jäätist. Wiii, Jan ostis mitu tükki ja pakkus siis teistele, minule ja Madleenile ostis Maria, kui õigesti mäletan. PS! Janil on väga hea süda, kas te ei arva seda? :) Ma ei võtnud laagrisse mitte mingit sularaha, kurb kurb :S :( Töllerdasime seltskonnaga kuhugi natuke eemale ning rääkisime juttu, mina Billy, Jan, Madleen, Maria - vist selline koosseis, samal ajal, kui jäätiseid sõime ja jäätise pulkadelt mingi küsimuse välja lugesime. Taolsied küsimused nagu: "Mitu puud on mets?" või "Mitu tähte on taevas?" Minu jäätisepulgal oli: "Kuhu lähevad kadunud asjad?" Ja seletasime Billyle üksteisevõidu lahti neid, ehk siis tölkisime.

Peale seda oli väikene vaheaeg :) Osad vist läksid vesiratastega sõitma, cute cute. Mis te arvate, mida mina ja Maria ja Madleen tegime? - Oi, nii õigesti arvasite! Aga  m u i d u g i  me läksime oma tuppa, lösutasiem vooditele pikali ja...noh...need 2 armunud varest, võinoh, slightly veenusest puudutatud mehepojast sissevõetud 2 väikest rääpakolli alustasid oma vestlust selle härra Pinoccioga. Mudiugi läksid nad nii kaugele, et laenasid Margreti telefoni, sest sellel oli 3G ja siis tulid veelgi geniaalsema asja peale, et Maria kõnekaardilgi on 3G olemas. PS! Ma õppisin selle kõnekaardi telefoninumbri pähe, kogemata.

Aeg lendas, nagu ikka :) Mingi hetk seletati meiel ära, et paneks riided, mis võivad mustaks saada. Mul olid sekspuhuks parajad riided valmis.

Järgnev mäng oli nii äge ja kreisi samaaegselt. Tiimid olid 4´jased: mina, Madleen, Liisa, Eva-Lotta. Korvpalliplatsile oli joonistatud kena ühtlane ruudustik. Igast meeskonnast alustas üks inimene sellega, et talle anti ette algusruut ning ta pidi valima, kas astub edasi otse või vasakule/paremale diagonaalis. Sõltuvalt sellest, kas rada läks nii, nagu mängija astus, karjuti talle õige sammu puhul "Õige!" ja vale puhul "Vale!" ja vale sammu puhul sai ta veepommidega ja mudaga kokku, karistuseks; ning samuti vahetati ta välja ning uus meeskonnaliige pidi mängu astuma. samal ajal pidi meeskond hoidma ka õiget rada meeles. Võitis kiireim meeskond. Pealtnäha oldi eismesed kiireimad. Mis oli veel ränk, oli see, et peale 1. meeskonda hakati poole jõhkramalt mdua ja veega kokkumäärima inimesi. Lõpuks mindi juba teatud mõttes äärmusteni, et pandi ka juustesse...too bad :/

Mängu läbinud, läksid pori-veesegused ja plekilised olevused otsemaid lähedalolevasse tiiki kümblema, nojah, muidugi tehti neist enne seda veel pilti. Nägime kõik ju nii fabulous välja omadega.

Meie tiim oli viimane. Mu kannatus peaaegu katkes seda oodates. Mitte, et ma koledasti tahtsin kokku saada mingite looduslike maa varudega, lihtsalt ei jõudnud kaua passida, sest tavaliselt oli igas mägnus tegevust, ent siinses pidi lihtsalt oma järge ootama. Meil läks isegi üsna edukalt! Pärast tegime pilti ka:

 

Ronisin täpselt kaamera ette.

Siis hüppasin tiiki, mõnus soe vesi oli. Muda kergelt maha ei tule :D :D Mõnda aega sai seal kümmeldud ikka!

Meile anti endiselt vaba aega. Jah, te teate, mida tegime. Osad inimesed aga, tähtsusetu toaspassimise asemel, mängisid pong-pongi, mul on raske kirjeldada seda kohta, kus olime, tegin mingi skeemi alla. A-boksides olid kõik meie toad, B-boksis käis söömine ja neid ühendas lava.

A*lava*B
A                 B
A                  B
A               B

Tegelt, me ei olnudki kogu aeg toas, vaid osa aega mängisime segaseltskonnaga kaarte (slap UNOt ja tavalist UNOt). Hästi vinge aeg oli koos. Ja ma tegelt kipun arvama, et kogu mu vaba aeg oli samamoodi sisustatud. Vahel olime oma toas, vahel mängisime kaarte, vahel tegime midagi muud ka.

Ma lihtsalt mäletan, et peale mängu läksime tüdurkutega tuppa ja vist olime seal liiga kaua. Igastahes tundsime end mitu tundi hästi ja unustasime kogu ümbritseva maailma. Mingil hetkel hakkasid kuskilt hääled tulema ja ma kahtlustasin, et peaks toast väljuma, ent kuna mingeid koputusi ega teateid ei tulnud, jäime rahulikult tuppa. Kuni mingi hetkeni, kui toast väljudes ma avastasin, et kõikjal on inimtühi ning iniemsed kõik kuskil muruplatsil ringis. Siis alles hakkas kiire! :P

Kui kohale jõudsime, polnud (ja pole siiani) ma teadlik sellest, mida kamp ilma meieta vahepela teinud oli, aga me kuidagi sulandusime sinna sisse ja inimesed aeg-ajalt põrnitsesid, väga väga väga mark oli ><

-----
(kirjutan, kuid pärast laagrit, kuna postitus jäi poolikuks)

Mäletan veel seda, et istusime seal, kuulasime inimeste jutte. Läks tunnistuste-ajaks. Daniel rääkis lihtsalt nii siiralt oma elust, et see pani kõiki kuulama ja nutma. Ja ma olin sügavalt hämmastunud Meggie tunnistusest. Ja Betti mängis kitarri ja see oli nii eriline. Õhtu oli juba käes, kellaaega ei mäleta, tean vaid seda, et läks külmaks ja hämaraks. Jooksin meie tuppa ja tõin magamiskoti ja istusime kolmekesi selle soojuses - mina, Madleen ja Maria.

Kuigi kell võis olla 22 ja 23 paiku, kui see läbi sai, ei lõppenud sellega sugugi viiamse päeva õhtu! Enne südaööd hakkas peale mingi mäng, mille nimi on jõudnud juba ununeda. Kõik laagrilised jaotati 2-te meeskonda ja neile seati oma territoorium. Nad pidid aga salamsii tungima vastase territooriumile, et sealt peidetud ämbrit röövida. Paar inimest olid valves peidukoha läheduses, samuti oli enamus tiimi enda piirkonnas, sest kui nad vaenlast nägid, said ta vangi võtta. Mingi eraldi case oli vangistvabastamisega. Ja ma mäletan, et meie meeskonnal jäi mängu lõpus paaril viimasel minutil ülivähe võidust puudu. Igatahes suht äge oli. Üks mees lendas tiiki ka (y) :D :D :D

Ja viimase päeva hommikust on meeles vaid see, et olime juba Tartus ja kõik läksime mcDonalds-isse, ma ei tea, miks! Igatahes nägin sela aasiaate, kes olid Taiwanist, läksin isegi ligi ja sain jutupeale ja igati tore ja meeldiv oli :) Välismaalastega juturääkimine (asiaatidega) jätab alati imelise tunde! ALATI! See polnud suve peale sugugi ainuke tõik, mil nende otsa sattusin. Sain tuttavaks Risa-ga, tegin margi korralikutl maha. Esiteks, sellega, et nätian enda poole ja küsisin, aks mu nägu on tuttav (no, kes see sellise lauslolluse peale tuleks?!), teiseks, ma KALLISTASIN TEDA, nagu...1. kohtumine inimesega, ekda sa ei tunnegi, kes on JAAPANIST, mis enamasti tähendab ak autmaatselt häbelikkust, ometigi...noh, tegelt erilsit vahet pole, vüp-id (vahetusüliõpilased) ongi julgemad, võiks arvata :D Aaaga jah...

Megan ja Cienna ööbisid peale LIFT Campi 1 öö mu kõrvalkorteris ja impressisid mu vanemaid. See võis olla esmaspäev või teisipäev, kui and täiesti lahkusid, ja enne seda sain neid ikkagi näha. Nii ilusad mälestused on sellest kõigest. Mina, Madleen, Maria, Cienna, Megan, Billy, ameeriklased, LIFT Camp, filmikas 1 päev peale LIFT Campi (tagasitulekupäev), afterparty 1 päev peale seda, ameerikalste ärasaatmisepäev, pisarad. Nad jäävad igavetsi mu südamesse. Sain uued sõbrad. Nad oli kõik ernaditult VÄGA erilised, VÄGA armastavad. Kristus elas nende sees ja seda oli näha igast teost ja sõnast. Väheamlt olid nad mulle täiega inspireerivad.. Nii et olen lihtsalt tänulik selle kogemuse eest!

Ja sellega lõpetan LIFT Campi postitused. Ilmselge paarikuien hilinemine :D :D

Penskar ujub suitsutükil. Roostes elufilosoofia. Armuvalud.

Heipa-hei!

Njo mis ma teile seekord siis pajatada võiks? Mulle tundub, et räägiks tänasest. Sest mu elu on nii huvitav! :D

*** Kõik videod on kellelgilt saadud!! Esimene on Merilinilt ja teised kõik mu armsalt Kaidilt, pildid aga suurimalt penskarilt - Madleenilt isiklikult ^^

Ei, oh, peaks parem mingit muud mula ajama. võimalik, et mu tarkuse tase ei küündi piisavale tasemele, et oma elufilosoofiat kruttida siia. Samas, kes ütles, et ma pean tark olema? Mis on üldse tarkus ja mis on ebatarkus? Nimetades kellegi tarkust lolluseks, siis kust me üldse ise teame, et targad oleme? Piiride tõmbamine teiste eludes - see on lausa silmakirjalik. Eks igaühe tarkus väljendu tema elustiilis, tema mõtetes ja identiteedis? Igaühe maailmapilt, kui see on ehe ja temale ainuomane, on tõde, sest see on kogum tema minapildist ja kogemustest. Vahel kujunebki meie maailmapilt väga äärmuslikuks, näiteks minu oma oli kuid tagasi üdini lootusetu ja negatiivne. Sõltuvalt sellest, kuidas hinnanguid anname, määrame me ka selle, milline on maailm meie mõistes. Minu meeltes oli negatiivsetest mõtetest kujunenud negatiivne ja lootusetu maailm, kus valitses kättesaadamatu armastus, kättesaadamatu õnn. Oli aeg, mil ma olin kibestunud eelkõige endas, kaaslastes, ning lõpuks ka maailmas.

*Sigh*

Kõik siin ilmas on kole suhteline. See tekitab, kui aus olla, minus õudust. Või tekitas (?), vahest olen arenenud? Kuigi, naljakas öelda, mul on juba pikemat aega tunne, et ma ei arene. Olen nagu laps-vanainimene. Imeline kooslus, aga muidugi. Korrutaks meeleldi, et minus loogikat pole!

Mul oli üks armas suur blogipostitus, mida vist 2-3 päeva nühkisin kirjutada, aga valmis ta mul ei tahtnud saada. Ma kergelt murran peakest, et mis tast saab. Teen vast veel kord ümber ja alles siis avalikustan teie ilusatele silmadele ^^

Peaks ütlema, et ma teen viimasel ajal multiple sisemist arengut. Mulle nii tohutult meeldib olla kristlane, sest see sisemine areng, mida mul on lausa hädavajalik teha, muudab mind nii palju paremaks, väärtuslikumaks - väheamlt enda silmis. Ehkki päriselt me iialgi ei teeni tegudega välja oma päästet (kild filmist, tuleb all pool juttu).

Mulle just selle peale meenus ka see, et meil oli kodukas (=kodugrupp) täna õhtul, tegime filmiõhtu. Mul pole sõnu, kui imeline see oli. Film, mida tegelikult Eestist ei saagi osta, oli kristlik. Rääkis 18. sajandi ühest kristlasest John Wesleyst, oli dokumentaalfilm täitsa. Ma sain sellest filmist reaalselt väga palju. Raske sõnadessegi panna. Lihtsalt nägin end, ühiskonda, probleeme, ajalugu, armastust ja kõike-kõike, sain palju mõtlemisainet, samuti ka positiivsust. Tõsiselt õnnelikuna lahkusin kodukast, süda pulbitses uutest teadmistest ja rõõmudest.

Üleüldse oli rõõmuderohke päev Madleeniga (jõudin juba unustada, et on kool ja sügis, mitte vaheaeg ja suvi):)

tegelt ma näitasin Maddiele ta uut soengut, mille talle Toomemäel pügasin.

Sai uue mehe.

Pidin tibitsema ._.

Kohustuslik pilt, millest kahjuks on välja jäetud põhiline osa - seina peal seisvate mannekeenide jalad.

Lihtsalt väga tore päiv oli. Kulutasin aga ilusasti põhimõtteliselt kõik raha ära, mis mul oli. Raha on mu needus :) Palun hoidke raha must eemal!! Omamoodi prühholoogiline pahe mul sellega.

Ja ma rohkem msikit öelda ei soovigi. Tänan teid, mu armas publik. Pange edasi! :D Nautige masendavat kooli :D

Karm joovastav õudus.

Karvased bassihäälsed karumehed, kellele meeldib leili visata, ah, nad on rikkad ka.. Ja mutisoengutega tädikesed, kõik kõnnivad ühtemoodi, ja neile kohe kindlasti meeldib šopata ning ühesugused suhkruvatist printsessid nad on.

Mwahha, üldistused ja stereotüübid ruulivad!!!!

Soome keel on õudne, nagu mainisin, ometigi ma armastan seda lauludes. Normaalne. Ma üllatan end.

Elagu šokolaad, kodu, sõbrad, vabadus ja kallistamine!

Heipa-hei! 

SHUUUUUSH, ma olen nii palju muutunud viimasel ajal ja viimaste päevadega. Mul läheb imeliselt, tänu Jumalale. See on päris huvitav ja imelik, sest ma olen veendunud, et minusugune inimene niisama naljalt õnnelik ei ole. Kunagi olin, kuni natuke suuremaks ja lollimaks sain/jäin, teheheh, sest suured inimesed ajavad asjad kole keeruliseks ja tahavad kõike sõnadega ära seletada ja on arenenud kurjusetunnetuse ning nende mõtted on ebapuhtad ja nad muidu teevad igasugust lollust, ei osanud enam eriti õnnelik ka naljalt olla. Üleüldse on vaja, et me poleks kõik nii suured egoistid. Mina olen juba maha pannud suure osa endast, leppides sellega, et mina ise olengi väikene ja tühine ja ei saa hakkama, selleks on mul Jumalat vaja.. Aga paratamatult jõuab iga päevaga minuni jälle teadmine, et ma olen igavene egoist, ja uus tahtmine end muuta.

Vabandan oma üldistava jutu pärast, tegin just täna avastuse, erinevate inimestega suheldes, et inimesed, kes üldist juttu ajavad, neil on kombeks olla madalama IQ´ga. Ma ei tea, kas see on nüüd fakt või arvamus ja kust see tuligi. Minu puhul on aga vana tõde see, et kui mul midagi tarka öelda pole, kirjutan vägagi üldiselt ja loodan, et läheb täppi, sest siin maailmas on kõike ja kõiki nii palju, et ka suvalist mõtet mõeldes ei pruugi kõik nii valesti välja kukkuda  :P

Njaaa, ja ma olen viimasel ajal õppinud palju enda ja maailma ja kõige kohta. Targad ja positiivsed iniemsed teevad imesid. Palun sebige endale ka paar head sõpra, minul nad kõik imekombel netist! Mult on nii mitu korda küsitud, kust ma Madleeni tean. Siis on väike hetk piinlikku vaikust ja siis tuleb: "Eee...me hakkasime rääkima." Kui sellega rahule ei jääda, ütlen välja, et netist. Tulles tagasi, inimesed me ümber on otseses seoses sellega, kes meist saab, sest inimesed on kord sellised mõjutatavad ja loodud koos elama-olema. Ma arvan, et elu pole elamist väärt ilma ühegi hea sõbrata. Vähemalt ma tajun lausa üüratut kuristikku selle vahel, kes ma olin ilma parimate sõbrannadeta ning selle vahel, kes olen parima sõbrannaga. Ja ometigi, ilma hea sõbrata elades oleks vaja vähemalt tugiisikut või mentorit ^^ See peaks olema keegi, kes on lihtsalt alati lahke ja heatahtlik, tark ning suudab sind innustada :) Mul on mentoreid tegelikult palju, neid võib leida ka oma sugulaste seast! (:

Sõber on see inimene, kellega suhtlemine teeb kõik paremaks ja ei põhjusta iialgi peavalu :) Ma tean, et minevikus mul ei olnud välja kujunenud täiesti tõest pilti sellest, milline on sõber, seega ma hindasin neid valesti ja pidasin endale ligikaudu mitutkümment sõpra, ent kui häda käes oli, tundsin, et paljud tegelikult ei mõista ega toetagi mind. Mul hakkas jube üksik. Ma olin õigupoolest pahane ja ütlesin oma peas neist kõigist lahti, kuni tuli Yukami, kes mu negatiivsusest päästis :D Siis ma mõistsin, et sõprus on olemas ja alles siis sain aru selle imelisusest. Ometigi on vaja, et su head sõbrad oleksid sulle alati olemas. Yukamiga pole meil hetkel nii suur konakt, kuna asume ju teiselpool maakera :D Kuid igal momendil, kui olemas oleme mõlemad kas Skypes, Facebookis või ühes riigis, suhtleme nii kuis jaksame. Ja meie sõprus ei nõrgene ka siis, kui pole üksteist kaua näinud. Ma oleme lihstalt südames lähedased :)

Seal all on igasugused pildid, üks neist on sõbra määraja. Kui ak Sina täna mõtled, et "Pekki, ma üldse ei tea, kes on mu päris sõbrad. Mille järgi enid üleüdlse äärata saab?", siis ma usun, et sellesse 2. pilti süvenedes hakkad vaikselt taipama. Minu jaoks, need inimesed, kelles kahtlesin, langesid kõik ära. Mis EI tähenda, et ma enam nendega ei suhtleks, ei saaks läbi, neid vihkaksin... Lihtsalt ma ei suhtle nendega nii palju ja nad ei ole mulle nii hädavajalikud. Igaühele on loodud keegi, kellega koos olla. Ja neid inimesi polegi palju tarvis. Vähem kvantiteeti, rohkem kvaliteeti!
 
Sõbrad on need, kes toovad sinust parima välja ja kellega koos olles ongi tunne, et me muutume kogu aeg nii palju paremaks, sest and panevad su südame laulma :)

PS! Väike vahemärkus: pole olemas häid ega halbu sõpru, on vaid inimesed, kellega me sobime ning oleme kokku loodud, ning need, kes on osa meie elust, kuid mingil hetkel see aeg ning roll me eludes saab läbi. And that´s just okay. Your destiny is never tied to anyone who leaves you.

You don't love someone because of their looks or their material wealth. You love them because they sing a song only your heart can hear.

 All failed relationships hurt, but losing someone who doesn’t appreciate you is actually a gain, not a loss.

 We are all weird. And life is weird. And when we find someone whose weirdness is compatible with ours, we call it love.

You don't need everyone to like you. You are a piece of art. Not everyone is going to see your beauty. Its your people that matter and if they don't like it forget about them! Stop being a people pleaser because when you go around pleasing everyone but yourself... you are the one that gets hurt. You deserve better than that!

Ära selliseid sõpru vali:

Teemat vahetades...Haha, see on jube naljakas, kui palju erinevaid komplekse minus on. Ma olen hästi loogikaga vastuolus olev inimene. Üritan mitte tervet elulugu rääkida, aga lihtsalt...kui võtta üks omadus minust, näiteks kõrge enesehinnang, siis ma ei suuda anda teile hinnangut kümne palli süsteemis, kui palju see minu kohta tõsi on või pole, sest väga suur osa minust on loogikavaba. Üks asi välistab teise, samas on need mõlemad osa minust.

Elagu šokolaad, jee! Elagu Madleen! Elagu mina. Ja siis see laisik võib ka minupoolest elada, kui tahab.

Täna oli see nõme päev, kus tuli koolis õpikutel-öövihikutel järel käia. Peaks ütlema, et ma pole just vaimustuses ideest, et hakkan neid nüüd tundideviisi pakkima. Ma olen laisk -_-

Noja mitte ainult laisk, vaid ka kole kelmikas ja hullumeelne. Lihtsalt keniaalne tüüp. Lihtsalt igavene tore sell, Madleen on keenius. Ja ta pole ainuke keenius. Sest mina olen ka ju :P Vabandage, lai publik, I´ve got a lot of inside jokes here, be prepared.

 

Mul läheb lausa imeliselt ja on igatmoodi läinud. Ma blogisin viimati 10. augustil, appikene. Ja kuna olen nüüd laagrist laagrisse jooksnud, on tunne, nagu oleks kõik 14 laagripäeva aega jõhkralt edasi kerinud, nii et praktiliselt (kui malev ka sisse suskida), on kogu august raisku läinud. Mulle ei mahu pähe, et peagi hakkab kool! Palun...laske mul olla, ma olen veel nii toores, et kooli minna :D 

Minu jaoks on kõik suved olnud siiani väga sarnased. Mitte just halvasmõttes, vaid sellesmõttes, et olen enam-vähem sama rada alati käinud: juunikuus olen kodusest Tartust tüdinenud, käin sugulased läbi, naudin suve algust ja marju, käin ujumas, festivalidel; juulikuus olen nii-ja-naa kodus, vahepeal ka luusin ringi, naudin suvevilju, võtan päikest ja ujun, mõnikord loen raamatuidki, olen ka Tartus; ning augustis olen tavaliselt kogu aja Tartus, puhkan, võtan viimast, valmistun juba kooliks ja olen sõpradega koos ning üldse palju õues. 

Ent kuna see suvi on niivõrd erinev olnud, tunnen end ka mitut moodi. Osa minust on väga rahul ja positiivne, osa minust natuke häiritud, ent siiski see negatiivne osa on väike, peaaegu olematu. Päris vinge ja eriline suvi on siiski olnud. Kahju on vaid augustist, mida pole peaaegu olnudki, vaid need üksikud päevad, mil ma päriselt midagi tegema või kuskil olema ei pea (vihkan kohustusi ;_;) ja puhkan ka. Sest ma puhkasin terve juuni ja juuli, ja nautisin suve, et august rutemini läheks. It´s like a nightmare.

Mina mängiks veel Simsi, loeks kümmekond raamatut ära, oleks sõpradega, kallistaks kaktuseid - olgu, seda viimast mitte. :P Mis on veel selle suve juures teistmoodi, on see, et ma pole ikka veel korralikult koolist väljalülitunud. Tavaliselt on kooliaastas vähem stressi, nii et suveks ma unustan kõik täielikult ja lähen rõõmsalt koolile vastu, avastades eismeste nädalatega,e t see on ikkagi põrgu. Nüüd on vastpidi, loodetavasti ei tule siis see aatsa nii jube. 9. klass ikkagi, natuek uut ja siis palju kordamist. Loodetavasti suudan end kokku võtta, ent ka puhata. Sest mida ma sel aastal endale rohkem tahaks ja peaks lubama, on puhkus.

"Kole huvitav" oli see kõik, I know right :D Hihi, kui aus olla, siis ma kohe üldse ei viitsi nendest laagritest superpikki postitusi teha. Ma parema meelega mainiks paari sõnaga, kuidas oli :P

Sest ega mu blogi pole selleks, et end ja teid (ja ennast) ära kurnata, vaid et lõbus oleks midagi endast jagada ja enda pead ehk tühjemaks saada. Samuti mingisugune mälestuste kogum ;)

Üle Piiri

Laager oli tõepoolest üle piiri - igas mõttes. Need mängud ja kõik. See polnudki nii väga kurnav, oleksin seda öelnud, kui poleks peale seda ühes veel hullemas käinud. Ärge mõistke valesti, mõlemad laagrid olid suurepärased, erilised ja toredad, kuidas üks laager muud olla saabki?! Lihtsalt olid need mõlemad sportlikud. :D 

Laager kestis oma 4 päeva, koos kõikide orienteerumismängude, koosolekute (muusika + jutlus), grupiaegade, vaba aja ning muuga. Sinna sisse mahtus nii palju naeru ja pisaraid, uute ja vanade tuttavate nägemsit, tuimust ja emotsioone. Hästi tore oli, kui aus olla. Natuke väsitav küll, ent mõnus. Nii hea mälestus on. Suurepärased seminarid olid ja ma kahetsen elu lõpuni, et Kristini seminari linti ei võtnud, kuidas ma võisin!?!?!? Armastasin Kristini "Lähedane suhe Jumalaga" seminari, see oli tõesti imeline, üks parimaid asju üle p i k a  a j a, mida kuulnud olen. Ta lausa põles sellest kõigest rääkides, tal oli nii palju jagada ja see kõik oli niivõrd vajalik ja hea ja ülesehitav ja läks nii suurel kombel südamesse, et ma vesistasin seal koha peal, ja mida imet, ma polnud ainuke.. Minumeelest terve saal kuulas teda ja mõtles pingsalt. See oli minu jaoks üks laagri erilisemaid hetki.

Hiljem veel palvetasime Kristiniga, ma kallistasin teda iga 10 sekundi tagant ning muidu lihtsalt nutsin..xD Ma ei tea, Kristin on nii eriline ja nii kallis :) Kaidiga oli ka ülitore kogu see aeg, saime mitu korda kahekesi olla, aknast välja vaadata, läksime rääkima ühe inimesega, kes üksi ruubiku-kuubikut aknalaual kokku pani. Lihtsalt hea aeg oli :) Ning Mariaga olime palju koos ja tibitsesime, naersime, rääkisime telefoniga, suutsin tal 1. korda elus (kogemata) närvi mustaks ajada, aga ma ei kahetse, hea mälestus! Ta nii kohutas mind see kord, kui ütles, et "Su feik naeratus on kümnete meetrite kaugusele näha!" Hahahahaha, see polnud solvav. see oli lihtsalt kohutav tõde mu jaoks, ma olen alati püüelnud siiruse poole, ilma et oleks aru saanudki, kui võlts ma tegelikult olen.

Kuna "Üle Piiri" ja ka "KutiMuti" laagri ajal öeldi mulle korra, et mu naeratus on feik, siis sellest on alanud mu püüdlus aususe poole :)

Ja lõpuks, pildid...

(mida mul isiklikult just eriti palju polegi - tõsiselt vähe ikka)

Need inimesed said ristitud ja rääkisid veel enne oma lood :)

BÄND!!! rawr

Ristitud saamas :)

Vol 2

KutiMuti

Hahaha, ilmselt me samastume siinkohal, kui ütlen, et ka minu jaoks kõlab selle laagri nimi lausa debiilselt :D Mis seal salata, laager oli kummaline. Kummaline, sest õnneks ma polnud ainuke, kes arvas, et see üleorganiseeitud, kurnav ja tegevust täis oli. No, mu tädi ka, ja sugulased.

Lol, algul, tulin kohale, olin näsot kahvatu, üritasin olustikuga harjuda, sain laulda mitmekümne pea ees, sain esineda kuuekümne pea ees, sain lõputult stresstara, ringi karata, sportida, olin väsinud, jäin haigeks. SO MUCH FUN!!! :3

Igaõhtused isetegevsued omasid, of course, mul erilist lavanärvi polnud, aga kogu aeg oli pinge. Puutusin esimest korda elus kokku improvisatsiooniga, Lamasin laval surnult. So much fun, like really. Eks ma harjusin ära ja lõppkokkuvõttes avasin end, õppisin end paremini tundma.

Seltskond oli sõbralik ja mõistlik, sain Tallinnast, Paidest, isegi Saartemaalt tuttavaid. Mõne inimesega hajusin laagri lõpuks ikka rängalt ära.

Lahedad asjad olid koksamismäng ja kirjavahetus.. me gusta ^_~

Tohutult inside joke´sid tekkis ka laagri sees.

Vabal ajal rippusin absoluustelt kogu aeg telefoni otsas, nii et mitmed tulid küsima, kellega rääkisin, ning ma naeratasin, ja vastasin, et ma olen vägagi kiindunud oma sõpradesse. Samuti tunti  mind kui jänkupusa kandjat. Mul oli see pusa literally kogu aeg seljas. Kammoon, külm oli + ma olin suht haige + see oli kõige soojem ja pehmem asi mu garderoobis.

Ja ega ma võiks terve romaani kirjutada, alustades toidust lõpetades sokkide pesemisega. Või alustades mu kohutavast pettumusest "Härra populaarsega" kohtudes, lõpetades sellega, kuidas täiskuuõhtud mu peasts egi ajasid, või mu pea ajas õhtud segi vms..

 Lõpuõhtu oli hää, parim. Olin nii kohutavalt õnnelik, et laagrist ära saan (mwahhaha, I was so evil all the time) ja muidugi särasin seepärast kogu aeg. Mul polnud südametunnistust ^^ Järgnevad pildid ongi meie etendusest (lavastasime muusikali), siis on laulud...oh, küll on meelierutav muusika!

*** Need pildid siin kõik segamini xD

Viimane lõke ja ühtelaulmine..kui ilus hetk.

MUUSIKAGRUPP!!!!!!!!!!!!!!!! parim grupp (parem kui teatrigrupp ja tantsugrupp kokku)

Lõpuks oli ühtelaulmine

Siim teeb träna...ehk siis breiki vms..

Indiaani karu.

Selle keskmise tüübensi taga kuskil mina oma ilusas rohelises kleidikeses, keskaegne kleit!! XD

Trummarid (tagaplaanil) + tantsijad + ilueedist tantsuõpetaja

Lõpp..

Look! Madleen said I´m sexy. HAHAHAHAHAH, still not sure what to think about that particular picture. Through Madleen I´ve become able to make super weird photo shootings from day to day. Of course there are more to that, I´m just not brave enough to show all of them to you, haha.

Inimesed, kellega koos oleme, mõjutavad meid nii palju. Ma tunnen ise päev-päevalt üha rohkem, kuidas ma muutun enda lähedaste inimestega sarnasemaks, nemad aga muutuvad ka samamoodi, lõpuks oleme kõik nagu üks. Ega asjata öelda, et abielupaarid on ühte nägu, nad on pidevalt koos ja täiendavad üksteist. Iga inimene on nagu terav deemant, mida kogu elu lihvitakse. Või: "Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina." Mu elufilosoofia on kindlasti omal kohal. Mul on juba pikemat aega olnud väga hea tuju, kirjutamistuju, kirjandikirjutamistuju ja üleüldse mõnus vaba pohhuistlik suhtumine. Arvata on, et Madleen ja Pingviin mulle mõjuvad, hahhaa.



Ning siinkohal lõpeb mu pikaleveninud sõnavõtt.
Thank ya, arrrrrr, mateys.

Mahlane friik.

Jepje~p, kell pole nagu üldse 2 või 3 ja ma üldse ei kuula vaikselt vihmasabinat ja see üldse ei kalla mulle aknast sisse ja mu aknalaud ei uju ka sellest ning ma üldse ei räägi mingi poolearulise grammatikapedandiga Skypes, kes kohe üldse ei tee mulle najaraasugi täpselt mu grammatikavigade kohaselt ning üleüldse pole mu laual ühtegi veepudelit ning need ei saa mitte kunagi tühjaks veest ja mu päev polnud üldse maailma parim.

Lihtsalt Mannu lemmiklaul, te veel julgete kahelda kas see teile meeldib? Ma söön oma mütsi ära, kui vastupidist väidate, mida mõni üksik oma meeltepettes vast suudaks, aga ma ei usuks teda nagunii <3

Aga see perverssne tulnukas, kes mind jahib, on natuke ajudest sooda kell 3 öösel, ajab totut juttu. Üritab mulle psühhoanalüüsi teha, help somebody. KÕIK magavad. 

Tegetl megahea fight käib õigekeelsuse peale. Õpin neid kahtekümment uut sõna, mis täna raamatust korjasin ja topin ekisse (ma ei võiiiii...eki 駅 on jaapani keeles station :D) ja mängin tarka, aga ma halastamatult kukun läbi. Iga päev pole seesugust pedanti mind kõrval talutamas, mis teha nu.

kell hakkab nüüd ss 4 saama, silmad ka juba vesised pääs ja üks haigutus tuleb teise järele, so genius. Lapsed, lapsed, öösel üleval passimine pole naljaasi!

Ka mina juba hakkan selliseks soodaks ära minema..

Ma, tubli laps, tegin tõenäoliselt maailmarekordi eile, minnes juba 20.30 magama, yippieeee!! Ja ma ärkasin ma kell 7.19, tasa ja targu valmistudes ette selleks, mis mind näiteks facebookis ees ootab:

Kui mõni teis tõesti veel ei teadnud, olin nädal aega ilma fb´ta, mis üldse pole mu elu, mkm..

 Ja mu tänane päev lihtsalt vuhises räigelt mööda. Hommik läks isegi parajalt aeglaselt, kammoon, passisin oma 2,5h arvutis, kus sai uuritud kõik Facebookis toimunud muutused risti-rästi läbi. Kõige ägedam oli see, et sain suhelda LIFT Kämpi Billyga veel :) Nood ameeriklased ju  siis tormasin tuttava poolta kassi kürima. Oli omamoodi kogemus. Kiisumiisu reaktsiooni võis arvata.

Tüüp ei kavatsenudki piagl püsida, keha küürus, küüned iagti küünistusvalmis

samuti silmad tontlikult peas põlemas

Lõpuks tüüp ikkagi lõhnas hästi ja oli siidpehme..

Käisime poes, üritasin pärast veel meeleheitlikult ema veenda selles, miks meil pole meie presskannu vaja ja miks ema peaks oma kohvi maitseeelistustest täielikult loobuma. Aga ma ma failisin lootusetult ja sundisin oma sõbrakest meie kannu endalesaamise asemel uut ostma :/ MASEEE -.-

Edasi ma lausa lendasin koju, ja siis veel kiiremini potsatasin meie autosse, milles paarisadat kilomeetrit sõita vuhisedes, ei saanud ma pilku ära oma raamatulehtedelt ilusti. Olles teel uudistama minu jaoks köitvat, ent täiesti tundmatut lähiajalugu, soovisin, et mõistaksin seda kurjajuurt rohkem. Jõhvis - venkudemaal, kus meie kõige esimene, saatuslik, vahepeatus aset leidis, käisime ühes kohalikus kaubanduskeskuse isegi venkude toitu söömas, mingi odav kraam oli, millest kõht vaid tund aega täis püsis, maitsegi oli ääri-veeri talutav; vanaema tõdes, et pannkoogimoos oli imal, isa sõnul oli seljanka üks lahjematest, mida ta proovinud, ning mina vingusin vaid oma peas prae toores maitses :D Linnas olid sildidki nii eesti kui ka vene keeles, masendav :(

Siin lihtsalt sõidu ajal tehtud pildid

Kohe näha, et päikseline ja mõnna oli ^^

Panin täitsa tähele, et mu targad esivanemad (haha, võib ka nii öelda nende kohta) teadsid siiski tapvalt palju ajaloost, tundsin end umbes sama lollina, nagu lauajalg, küsides mingeid jamatavapanevalt võhiklikke küsimusi. Tahaks mingit tarka sõpra, kes suvatseks mulle vahel jutukesi lobiseda meie kalli eestimaa minevikust; I know, selleks mul ongi vanaema ja muud sugulased, aga neil alati kole vähe aega :( Niu niu

Vahepeal käisime mingit suhteliselt mahapõlenud ajaloolist väärtust kaemas, ülikiirelt. Ja peale seda Sillamäelt läbi, kust sain lombist pilte klõpsutada. Ilus oli.

Ühelt...

...ja teiselt poolt tehtud pilt.

Käisime ikka paar ilusamat kohta ka läbi, lõpuks jõudsime Toilasse, seal olime kõige kauem. Oma totaalses teadmatuses põikasime ühte parklasse, kus oli säärase väikse linnakese kohta liiga palju autosi, onukeselt tee peal saime targemaks, et just täna on Toila pargis (meie vaatamisväärsus) Eesti Energia suvepäevad. So cool.. Meid otseteed lossini ei alstudki alguses, nii et kõndisime ringiga. Vaated olid nii kenad ja maalilised, tundsin end seal kõnides sama utoopiliselt nagu printsess, kes on muinasjutust meie maailma välja karanud. Vähemalt ma manasin endale mõtetes printsessi rolli ja jalutasin siis nõnda säärases paigas ringi.

Rabavalt kaunis, maaliline vaade valgest paviljonist

Valge paviljon, kust enne pilt tehtud, paistab kaugel eemal, kõrrgustes

See ei näe siin nüüd nii kena välja, ent sillal seistes, seda jõge vaadeldes ma ahhetasin ja tundsin end printsessina ^^

Kolm erinevat vene paari abiellus ka, vanaema pidi nad välja naerma, et just sinna - Konstatin Pätsi lossi varemetele olid tulnud. Vembunaisena mõtles ta, et läheb teeb neile selgeks, kus asuvad, aga ei hakanud kana kitkuma.

Siin mingi raffas peale sattunud, pulmalised, kes valjult, kaugele kostuvalt, vene keeles numbreid, ja minu arvamise kohaselt ka: "Kibe, kibe, kibe!" karjusid xD

Mida hekki nagu..

Mida võsa nagu..

Puuetega puust hakkas kurb x(

Kogu tagasitee läks umbes sama kiiresti nagu uni, see lihstalt lendas ja lendles ja ma ei saanud enne arugi, et kohale hakkame jõudma, kui mu raamat ka juba mingit mõistetavatut viisil lõppema tahtis hakata. Sel hetkel sain aru, et see raamat on kole paks ja selle otsakorrale jõudmine on natuke murelik märk sellest, et aeg endiselt eksisteerib ka minu jaoks. Aeg on üks ainukesi kindlais asju siin planeedil, mille kulgu kohe mitte miski muuta ei saa. Ometi olen ma arvanud, et kui saaksin omada mõnd üleloomulikku annet, oleks see just ajaga manipuleerimine. Kõlab hästi ju!

Enne kojuminekut lippasime isaga poest ka läbi ning ma sain natuke head kraami ka ta käest ^^

Mul vaja Madliisa olla oma jätsiga <3

Tegin oma teisele päevakangelasele ka musi..

Ma, ausalt öeldes, mõtlesin kirjutada veel sellest, kuidas Yukamiga tuttavaks sain, üksikasjalikult, ent mingi ime läbi hakkan ma isegi väsima ja varsti kukun pikali sellest ootamatust unisuselainest, mis mind endasse haarab ja siit maalt kuhugi unemaale edasi kannab. ^^

Ja minge tapke läbi täisväärusliku (enne südaööd) põõnatud unega oma kõik mured, ebakindlused, üksildus ning muu jama, mida te ei vaja; või veel parem - tulge elava psühholoogi - minu - juurde ^^

Paka, peagi jälle vadistan teile rõõmsalt kõigest, seniks, magage ja sööge, mitte nagu mina! Ja võtke suvest veel viimast, mina näiteks alles praegu - augustikuus - tunnen, et mingit elujõudu hakkab minusse voolama :) Naeratage ja unustage kõik mured, sest need teevad teid vanaks.

Kui te nii lihtsa asjagagi hakkama ei saanud, lugege mu iidoli blogi:

http://waytogokapsas.blogspot.com/