Mahlane friik.

Jepje~p, kell pole nagu üldse 2 või 3 ja ma üldse ei kuula vaikselt vihmasabinat ja see üldse ei kalla mulle aknast sisse ja mu aknalaud ei uju ka sellest ning ma üldse ei räägi mingi poolearulise grammatikapedandiga Skypes, kes kohe üldse ei tee mulle najaraasugi täpselt mu grammatikavigade kohaselt ning üleüldse pole mu laual ühtegi veepudelit ning need ei saa mitte kunagi tühjaks veest ja mu päev polnud üldse maailma parim.

Lihtsalt Mannu lemmiklaul, te veel julgete kahelda kas see teile meeldib? Ma söön oma mütsi ära, kui vastupidist väidate, mida mõni üksik oma meeltepettes vast suudaks, aga ma ei usuks teda nagunii <3

Aga see perverssne tulnukas, kes mind jahib, on natuke ajudest sooda kell 3 öösel, ajab totut juttu. Üritab mulle psühhoanalüüsi teha, help somebody. KÕIK magavad. 

Tegetl megahea fight käib õigekeelsuse peale. Õpin neid kahtekümment uut sõna, mis täna raamatust korjasin ja topin ekisse (ma ei võiiiii...eki 駅 on jaapani keeles station :D) ja mängin tarka, aga ma halastamatult kukun läbi. Iga päev pole seesugust pedanti mind kõrval talutamas, mis teha nu.

kell hakkab nüüd ss 4 saama, silmad ka juba vesised pääs ja üks haigutus tuleb teise järele, so genius. Lapsed, lapsed, öösel üleval passimine pole naljaasi!

Ka mina juba hakkan selliseks soodaks ära minema..

Ma, tubli laps, tegin tõenäoliselt maailmarekordi eile, minnes juba 20.30 magama, yippieeee!! Ja ma ärkasin ma kell 7.19, tasa ja targu valmistudes ette selleks, mis mind näiteks facebookis ees ootab:

Kui mõni teis tõesti veel ei teadnud, olin nädal aega ilma fb´ta, mis üldse pole mu elu, mkm..

 Ja mu tänane päev lihtsalt vuhises räigelt mööda. Hommik läks isegi parajalt aeglaselt, kammoon, passisin oma 2,5h arvutis, kus sai uuritud kõik Facebookis toimunud muutused risti-rästi läbi. Kõige ägedam oli see, et sain suhelda LIFT Kämpi Billyga veel :) Nood ameeriklased ju  siis tormasin tuttava poolta kassi kürima. Oli omamoodi kogemus. Kiisumiisu reaktsiooni võis arvata.

Tüüp ei kavatsenudki piagl püsida, keha küürus, küüned iagti küünistusvalmis

samuti silmad tontlikult peas põlemas

Lõpuks tüüp ikkagi lõhnas hästi ja oli siidpehme..

Käisime poes, üritasin pärast veel meeleheitlikult ema veenda selles, miks meil pole meie presskannu vaja ja miks ema peaks oma kohvi maitseeelistustest täielikult loobuma. Aga ma ma failisin lootusetult ja sundisin oma sõbrakest meie kannu endalesaamise asemel uut ostma :/ MASEEE -.-

Edasi ma lausa lendasin koju, ja siis veel kiiremini potsatasin meie autosse, milles paarisadat kilomeetrit sõita vuhisedes, ei saanud ma pilku ära oma raamatulehtedelt ilusti. Olles teel uudistama minu jaoks köitvat, ent täiesti tundmatut lähiajalugu, soovisin, et mõistaksin seda kurjajuurt rohkem. Jõhvis - venkudemaal, kus meie kõige esimene, saatuslik, vahepeatus aset leidis, käisime ühes kohalikus kaubanduskeskuse isegi venkude toitu söömas, mingi odav kraam oli, millest kõht vaid tund aega täis püsis, maitsegi oli ääri-veeri talutav; vanaema tõdes, et pannkoogimoos oli imal, isa sõnul oli seljanka üks lahjematest, mida ta proovinud, ning mina vingusin vaid oma peas prae toores maitses :D Linnas olid sildidki nii eesti kui ka vene keeles, masendav :(

Siin lihtsalt sõidu ajal tehtud pildid

Kohe näha, et päikseline ja mõnna oli ^^

Panin täitsa tähele, et mu targad esivanemad (haha, võib ka nii öelda nende kohta) teadsid siiski tapvalt palju ajaloost, tundsin end umbes sama lollina, nagu lauajalg, küsides mingeid jamatavapanevalt võhiklikke küsimusi. Tahaks mingit tarka sõpra, kes suvatseks mulle vahel jutukesi lobiseda meie kalli eestimaa minevikust; I know, selleks mul ongi vanaema ja muud sugulased, aga neil alati kole vähe aega :( Niu niu

Vahepeal käisime mingit suhteliselt mahapõlenud ajaloolist väärtust kaemas, ülikiirelt. Ja peale seda Sillamäelt läbi, kust sain lombist pilte klõpsutada. Ilus oli.

Ühelt...

...ja teiselt poolt tehtud pilt.

Käisime ikka paar ilusamat kohta ka läbi, lõpuks jõudsime Toilasse, seal olime kõige kauem. Oma totaalses teadmatuses põikasime ühte parklasse, kus oli säärase väikse linnakese kohta liiga palju autosi, onukeselt tee peal saime targemaks, et just täna on Toila pargis (meie vaatamisväärsus) Eesti Energia suvepäevad. So cool.. Meid otseteed lossini ei alstudki alguses, nii et kõndisime ringiga. Vaated olid nii kenad ja maalilised, tundsin end seal kõnides sama utoopiliselt nagu printsess, kes on muinasjutust meie maailma välja karanud. Vähemalt ma manasin endale mõtetes printsessi rolli ja jalutasin siis nõnda säärases paigas ringi.

Rabavalt kaunis, maaliline vaade valgest paviljonist

Valge paviljon, kust enne pilt tehtud, paistab kaugel eemal, kõrrgustes

See ei näe siin nüüd nii kena välja, ent sillal seistes, seda jõge vaadeldes ma ahhetasin ja tundsin end printsessina ^^

Kolm erinevat vene paari abiellus ka, vanaema pidi nad välja naerma, et just sinna - Konstatin Pätsi lossi varemetele olid tulnud. Vembunaisena mõtles ta, et läheb teeb neile selgeks, kus asuvad, aga ei hakanud kana kitkuma.

Siin mingi raffas peale sattunud, pulmalised, kes valjult, kaugele kostuvalt, vene keeles numbreid, ja minu arvamise kohaselt ka: "Kibe, kibe, kibe!" karjusid xD

Mida hekki nagu..

Mida võsa nagu..

Puuetega puust hakkas kurb x(

Kogu tagasitee läks umbes sama kiiresti nagu uni, see lihstalt lendas ja lendles ja ma ei saanud enne arugi, et kohale hakkame jõudma, kui mu raamat ka juba mingit mõistetavatut viisil lõppema tahtis hakata. Sel hetkel sain aru, et see raamat on kole paks ja selle otsakorrale jõudmine on natuke murelik märk sellest, et aeg endiselt eksisteerib ka minu jaoks. Aeg on üks ainukesi kindlais asju siin planeedil, mille kulgu kohe mitte miski muuta ei saa. Ometi olen ma arvanud, et kui saaksin omada mõnd üleloomulikku annet, oleks see just ajaga manipuleerimine. Kõlab hästi ju!

Enne kojuminekut lippasime isaga poest ka läbi ning ma sain natuke head kraami ka ta käest ^^

Mul vaja Madliisa olla oma jätsiga <3

Tegin oma teisele päevakangelasele ka musi..

Ma, ausalt öeldes, mõtlesin kirjutada veel sellest, kuidas Yukamiga tuttavaks sain, üksikasjalikult, ent mingi ime läbi hakkan ma isegi väsima ja varsti kukun pikali sellest ootamatust unisuselainest, mis mind endasse haarab ja siit maalt kuhugi unemaale edasi kannab. ^^

Ja minge tapke läbi täisväärusliku (enne südaööd) põõnatud unega oma kõik mured, ebakindlused, üksildus ning muu jama, mida te ei vaja; või veel parem - tulge elava psühholoogi - minu - juurde ^^

Paka, peagi jälle vadistan teile rõõmsalt kõigest, seniks, magage ja sööge, mitte nagu mina! Ja võtke suvest veel viimast, mina näiteks alles praegu - augustikuus - tunnen, et mingit elujõudu hakkab minusse voolama :) Naeratage ja unustage kõik mured, sest need teevad teid vanaks.

Kui te nii lihtsa asjagagi hakkama ei saanud, lugege mu iidoli blogi:

http://waytogokapsas.blogspot.com/