Siin ma siis
istun, paremal pool laua peal aurab tee ning 3 pisikest kaneelirulli, mis
pooleldi ära kõrbesid, on sokolaadikiha üle uhutud. Maitsev.
Ma tean, ilgelt
poeetiline olen! Ärge nüüd üritagegi vastu hakata! Irw.
Ma tegin,
kusjuures, omale pausi Facebooksit ja Skypest. Aitab kah! Kogu aeg ma passin
neis. Lihtsalt üldse enda jaoks aega ei jää. Päh. Nii ei saa! Nüüd kulub mu märgatavalt kogukam vaba aeg
raamatute lugemisele, väljas olemisele, kokkamisele ja millele muule veel.
Päris tore on. Tegelt ka! ^^
Tegelikult olen
ma juba 2 päeva jutti vaaritanud. Nojah, see oli natuke üle toonitatud. Eile tegin ühte oma lemmiktoitudest – pasta bolognese´t, yummie! Täna oli lihtsalt üks piknik ja tegin sinna kaneelirulle
JA šokolaadirulle (millest enamik sisse kõrbes, ups, panin ahju 250 kraadile,
täielik geenius olen, võite mulle aplausi teha!)
Terve see suvi on
möödunud nii, et loen ebatavalisest rohkem, ma ei tea, miks, aga ühel hetkel
tekkis minu sees kuristik, kust info lekkis, I mean, mul oli tunne, nagu ma ei teaks mitte millestki mitte
midagi ja vajaks üht kena turgutamist. Või liiga tarkade inimestega
koosviibimine mõjus laastavalt. Teie valik.
Ja nõnda ma imen
endasse juba 8. noorsooromaani, mida on päris vähe, võrreldes Kaidiga näiteks,
kes on ligikaudu 30 raamatut neelanud nende kolme palava kuuga. *Aplaus*
Ma lootsin, et
kui wordpadi kirjutama hakkan, tuleb
natukene parem jutt, aga kus sa sellega! Asi on vist mu lavahirmus *laugh* xD
Ma tahaks
freakign vabalt siin juttu ajada, nagu näiteks üks kord, kui kirjuatsin oma
päevakokkuvõtte 18. veebruarist, küll alles joppas sellega! Loviisa, võta
vabamalt!!! Käsk.
Weeeeellll...üritades oma päevasträäkida. Ma ei ärganudki
väga hilja, läksin enda kohta lausa vara magama. Natuke enne 2´te öösel.
Lihstalt..viimasel öödel on julmem väsimus mul, vaesel lapsel, peal, nii et uni
tuli ja murdis maha. Ei teagi kohe, kas ma peaks õnnelik olema? Ma olen alati
see, kel on unerežiim nii sassis, et und ei tule ega tule ega ole. Aga
nüüd...isegi praegu – kell 23 – on mul tunne, et ma vajun ära.
Naljakas, mul
tuleb meelde, et malevas on olnud lausa nii, et mul silme eest läheb mustaks.
Seal mind kohutaval kombel häirib teiste laiskus. Ma ei tea, kas ma olen
eriliselt töökas (kaaaaaaaaaahtleme selles ;)), või milles asi on, igatahes
olen ma vahepeal ainuke, kes tööd teeb. Ma olen vist liiga korralik. xD
Aga kohati see ON
nõme, kui oled ainuke, kes vaeva näeb, kui palka saate nagunii kõik ühepalju,
miks osad lihtsalt laisklema suvatsevad jääda, ja veel vinguvad peale kauba? Mu
mõistus ei võta. Aga eks kohusetunne sarnaneb ka sõnapidamisele. Inimene, kes on kohusetundlik, ning inimene, kes on sõnapidaja, teeb seda eelkõige teise inimese heaoluks, ta on isetu ning näeb erilist vaeva, et asjad korras hoida. Aga ta vaevast on vähe kasu, juhul kui teine pool sama vaeva ei näe.
Viimane
eluõppetund tuli tänu ühele tülile, kui seda nii saab nimetada, ma arvan, et
vist ikka ei saa. Ma parem ütleks lahkarvamusele.
Eks ikka just
siis, kui häda on käes, hakkame me väärtustama asju. Just siis, kui oleme
kaotanud midagi eluliselt olulist endale, saame aru, kui väga me seda vajasime.
See on üks neid põhjusi, miks ma ealeski ei suuda mõista inimesi, kes pole
tänulikud. Noh, ma isegi olen vähe tänulik, ent meil on kõigil mustmiljon ja
üks põrhjust, miks olla õnnelik JA tänulik. Kas või see, et Eesti on vaba,
mingit sõda ei käi. Kas olete mõelnud, mis ime see on? Või see, et meil on 2
silma, 2 kätt ja 2 jalga. Mõnel pole sedagi. See, millele üks inimene loodab
igapäevaselt võib olla asi, mille olemasolu meie ei väärtustagi.
Ma arvan, et meil
on liigagi hea elu. Me oleme uppunud oma mugavustesse ning kipume iga
natukenegi ebameediva elu keerdkäigu üle viriseda. On inimesi, kes annaks kõik,
et olla just sinu nahas! On inimesi, kes annaks kõik, et kohtuda sinuga! On
inimesi, kelle elamistingimused on täiesti olematud, ning neid, kes iga päev
vaid unistavad normaalse inimese kombel elamist. On neid nõrku, kes taluvad
alandust, kurbust, tühjust südames ning valu
igapäevaselt ilma mingi nurisemiseta. Näiteks orjad, keda jätkuvalt
maailmas on. Ma imetlen neid. Mis jama see on, et inimkond on nii isekaks
muutunud, et kokku ei hoia? Eks see ole loomulik, et issanda loomaaed on kirju
ja meid siin igasuguseid on, aga kokku hoida ju võiks! Kaua me sellisel
planeedil hakkama saame, kui kõik muudkui risustavad, rikuvad, põletavad, solgivad,
sõdu peavad, vett raiskavad ja mida muud teevad?
Mis oleks see
maailm siis, kui me kõik mõtleksime ka üksteise peale? – mõttekoht.
Minu sisse,
isiklikult, mahub veel palju-palju mõtteid. Ma isegi ei tea, kust need tulevad.
Ma tean vaid seda, et mõtete kvaliteet määrab elu kvaliteedi. Ning et mõtted
tihti on kontrollimatud. Neid tuleb rangelt kontrollida, väiksemadki
järeleandmised põhjustavad suuri muutusi.
Inimaju on kole
põnev! Südagi on äge. Kui loode areneb, siis esimesena tekib süda, ning siis
hakkab sinna ümber vormuma kogu ülejäänud keha.Ühesõnaga, hoidke oma südant
enam kui kõike muud, mida teil tuleb hoida, sest sellest lähtub elu! Täitsa
usun, et mainisin seda ka eile. Aga eks see olegi suur tarkus.
Peamise
elukeskkonna loob inimene ise, eita palju tahad! Elu on 10% see, mis meiega
jtuhub, nign 90% see, kudias sellele reageerime. Igavesti kõike ja kõiki
süüdisatda on kole lapsik. Põgeneda probleemide eest on lapsik.Probeelmid võivad
olla ikka tõeline õnnistus, kui osata neid enda kasuks pöörata. Positiivne
ellusuhtumine on must-have! See on
tõeline ravim igaks elujuhtumiks.
Elus on meil
tithi tõusu- ja mõõnaperioodid, ning ainus kindel asi on muutus. Kidnel on avid
see, et miski poel kidnel. Armas, eks? Maailm on üks igavene ebakindel rotiauk.
Kui mitte miski mitte kunagi mitte kellegagi kindel pole, siis kust võtab
ebakindel oma kindluse? – ma arvan, et minul on vastus olemas.
Mitte keegi ei
tohiks oma õnne rajada milelgi peale, mis on ebakindel. Konks on aga selles,
kui kõik niigi on ebakindel, siis mis üldse saab kindel olla? Kas õnnelik olla
on üldsegi võimalik?
Kas on üldse
mõtet elada, kui kõik me teod jooksevad tühja ja mitte miski iialgi ei püsi?
Miks on vaja seda lõputut tralli, maailmas, kus pole lootust?
Minu jaoks on
ikkagi kõik erinev. Ma poleks iialgi nii masendunud, sest lootus on. Üks asi
on, mis jääb. Mis oli, on ja jääb. Ma arvan, et igal inimesel on elus jumal.
Päris tihti oleme me iseenda jumalad. Nii on hea ja lihtne elada. Pole kedagi,
kes käsutaks, pole kedagi, kes hukka mõistaks, olen vaid mina ning mu naudingud
ja igastused, mu mured ja rõõmud.
Mis on sellisest
elust kasu? Ühel või teisel hetkel astume ikka ämbrisse, kukume totaalselt läbi
ning teeme kellelegi haiget. Selline elu ei tee isegi meid endid rõõmsaks ja
rahulolevaks. Võib-olla mõneks hetkeks, kuid seegi on pealiskaudne, see on nagu
mask, mis varjab ääretut kuristikku meie hinges.
Õnneotsingud
jätkuvad. Mõni otsib taga au ja kuulsust, mõni otsib armastust, mõni otsib
mõnu. Igaühel on see erinev. Lõppude lõpuks teeme seda ikkagi ühel eesmärgil,
et olla õnnelik ja rahul.
Mis tunne on
elada selles ebakindlas maailmas? Aga oleks ju kole elada terve elu nii, et me
otsime ning ei leiagi midagi, mis annaks rahulolu? Isegi mina ei suudaks siin
olla, teadmata vastuseid nendele lõpututele küsimustele mu peas. Isegi mina ei tahaks siin elada, kui mu elul poleks
mingit mõtet. Kui mitte miski poleks kindel.
Mina olen selle
leidnud. Kas pole imelik, kelleks see osutus?! JUMAL. Jah, see kõlab nüüd sulle
nagu mingi...kena muinasjutt mingist onukesest, kes halli habemega pilvepiiril
istub ning pilkab neis väikesed arutuid töösipelgaid ning lihtsalt naerab nende
raske elu üle, ilma et midagi teeks, kui nende raskusi pealt näeb. Tundus
tuttav?
Mõni ütleb, et
igaüks vajab midagi/kedagi, millesse uskuda. Mina ütlen, et igaüks vajab elavat
Jumalat.
Aga kui raske on
uskuda Jumalasse? Ma näen iga päevaga üha enam, kui reaalne ta on. Hmm..lampi
tekkis mingi sinine planeet, kus muuseas oli vesi, hea temperatuur, kaunis
loodustik, södav orgaaniline aine. Mittemiski oli mittemilelgi peal, ja siis
see järsku plahvatas, tekkis maailm, siis ilmus pauhti välja kari
millimallikaid, vette, ja nad hakkasid
arenema ja arenema, ühel hetkel sai rakust banaanipuu, banaanist kala ja kalast
lehm ning lehmast inimene. Siis nad kõik alaarenesid teatud piirini ning enam
inimesest metalli välja ei arenenud. Ahvid jäid ka kõik samasugusteks
poolearulisteks karvasteks. Ja üldsegi mingi imelik tüüp munes mingi muna,
millest tekkis kana, või oli see kana enne, kes munes esimese muna, millest
tuli kana, ei muna oli ikka enne ja siis tekkis kana, aga kust see kana tuli ja
kes selle muna üldsegi munes, midaiganes...
Või...selles
üdini materiaalses maailmas oleks ju liiga imelik mõelda, et mingi Jumal ka
veel kuskil taveas olemas olla võib! Kui Jumal olemas oleks, saadaks ta meile
mingi telepaatilise kõne! Või miks ta siis absoluutselt ei reageeri minule?
Miks on maailm täis seda halba, kui Jumal on nii hea, nagu kõik räägivad?
Aga kust tulevad
mõtted ja eelaimdus, et keegi ikkagi kuskil on? Halloo, kui see Jumal nii tark on, siis ta kodeeribki inimeste
sisse sellised mõtted! Üleüldse kuulutab kogu see maailm ning iga pisiasi
Jumala kätetööd, me lihtsalt ei oska seda märgata, või ei taha. On ju nii, et
mida inimene näha ei taha, selle ees pigistab silma kinni!
Ma olen mõelnud,
et kui Jeesus oleks olemas (ta on), siis oleks korraga kõigi meie vajadused
täiesti rahuldatud. Oled sa kunagi tundnud seda tunnet, kus tahaksid lihstalt
ära joosta, eemale kõigest, kuhugi, kus on rahu ja vaikus ja täiesti hea olla?
(-> mine taevasse) Või oled sa lihtsalt tahtnud, et keegi armastaks sind,
mõistaks sind, hooliks sinust ka siis, kui sa seda tõesti ei vääri? (->
selleks ongi Jeesus) Või ihanud, et keegi lihstalt tuleks ja päästaks su ära.
(-> Jesus Christ superstar) Või kas sul pole kunagi olnud kedagi, kellele
suudaksid/saaksid usaldada oma iga pisimatki muret ja kes sind tõesti aidata
ihkaks (-> Jeesus)
Seda on
tõestatud, et Jeesus oli maa peal. Teiseks aga, kas te usute, et ta oli Jumal?
- Kui ei, siis miks? Miks peaks keegi
üldse sellise jumala, nagu seda Jeesus oli, välja mõtlema, kes mõtleks välja
Jumala, kes on alandlik? Kõik Jumalad
on üle inimestest, nad on täiuslikud, suurustlevad, tähstad ja pühad. Neil pole
asja maa peale. Ta pidi olema kas suli ja petis, lihstalt hull või tõesti
Jumal. Selle pähkli jätan teile pureda. Kui
sa ei usu, et Jeesus imesid tegi, mida piibel seletab, mis absoluustelt lähevad
vastu igale füüsikaseadusele, siis kas sa usud üleloomulikku? Jah, miks sa seda
nüüd usud, aga Jeesuses kahtled? Ei, nojah, kui kahtled ta jumalikkuses, on see
ju loogiline, ent kui ta oli Jumal, pidi ta oskama ka imesi teha.
Kust tuli piibel? Mingid suvalsied tüübid kirjutasid
valmis? Miks nad oleksid pidanud seda tegema? Ka piibel on ajalooliselt õige
ning on tõestatud, et selle kirjutamine oli hoolimata varasest ajajärgust
võimalik. Ja piibel sisaldab nii suurel hulgal maailma ajalugu, kas või
valitsejanimed on seal õiged! Kõik on kinni justnimelt meis endis, sest pigistame
silma kinni selle suhtes, mida uskuda ei taha või oleme lihtsalt uhked.
Minumeelest
Jeesus on nagu superman, kes tuli
maailma ja lihstalt tegi end pisikeseks, ta võttis orja kuju, tulles mitte
otsima enda tahet, vaid Jumala tahet, ta tuli MEIE jaoks, eranditult sinu ja
minu jaoks, ning selleks, et ära võtta meie valu, meie pattu ja kõike
ebavajalikku. Ta loobus oma jumalikest privileegidest, kannatades ära
alandamise, sõimu ning minnes lõpuni välja ristisurmani. Nagu, mida pekki sa
arvad, miks ta üldse surema pidi? Ta tegi seda armastusest. Mitte naelad ei
hoidnud teda ristil kinni, vaid ta armastus meie vastu. Tema surma läbi võime
meie elada. Mis on ülevam veel, kui see, kui keegi (keda sa isegi ei tunne, tea
ning kes elas aastatuhandeid enne sind) sureb sinu eest? Jeesus oli täiuslik. Kõik, mida ta tegi, oli üdini
isetu, ta käis päevad läbi ringi, isegi väsides ümbritsesid rahvahulgad teda,
ning ta lihtsalt eiras enda tahet, tegi inimesi terveks, õpetas, andis elu
sinna, kus seda polnud, - kusjuures eiras
ka kultuurilisi tavasid – ta jättis meie maailmasse ikka sellise jälje, et ta
muudab elusid kogu aeg.
Mis veel ägedam –
ta tõusis üles 3. päeval peale oma surma ja elab siiani ja siiani näeb meid,
kuuleb meie palveid ja teab iga meie läbielamist, mõtet ja emotsiooni ning
siiralt hoolib. Mida parmeat veel tahta annab?! Kui inimesed teda ristilöömise
ajal pilkasid, et kui ta tõesti Jumal on, siis tulgu sealt alla ja nad usuvad
teda (yeah right, mu südames on nii
kirjeldamatu õudus, mõeldes, milline kurjus nendes inimestes valitses, kui nad
täiesti süütu lamba surema andsid – veel kõige jõhkramal moel -, ainuke süü,
mis talle peale pandi, oli jumalateotus – enda Jumalaks nimetamine, mida ta ka
ju oli!), siis ainuke põhjus, miks ta end tõestada ei saanud (just sel hetkel,
risti peal olles, mitte 3 päeav hiljem), oli see armastus meie vastu. Tema
surmaga löödi risti kõik meie patt ja need valed, halvad teod meie elus, mis
toovad ainult kurbust, samuti ka haigused ja kõik valu. Ja see veri, mis voolas Jeesuse läbipekstud
kehast, see veri on terviseks meile nüüd.
Kui sa veel ei tea,
siis Jeesus armastab sind. Ta armastab sind hoolimata kõigest. Hoolimata su
minevikust, kõigist eksimusest ja kõigist ebakindlustest. Ta tahab sulle pakkuda
sellist armastust, mida sa mitte kuskilt mujalt üldse ei saagi tunda, midagi
erakordselt suur ja võimast ja kirjeldamatut. Tema armastus on täiesti
tingimusteta ja ei nõua sinult midagi vastu, ta armastab meid meie elu
kõrghetkedel, ning ka siis, kui me mitte ei väärikski Ta armastust. Jumal ise
on armastus ja ta jagab seda heldekäeliselt.
Ja mis selle
kõige juures parim on, on see, et nii suur kuju otsib suhet just sinu, selle väikse armetu patuoinaga,
ning ta tahab sulle luua uue elu oma plaanikohaselt, ta tahab, et sa oleksid
õnnelik, sest ta on su ise loonud. Ta tegi su siia ilma mingi suurema mõttega.
Ta ise valis su iseloomu, välimuse ja kõik muu. Tal on vastus igale su
küsimusele. Kas või sellele, mitu juuksekarva su peas on! Ja mis on eriti äge,
on see, kuidas ta vastab palvetele. Ta on REAALNE. Päris. Mitte mingi
muinasjutus, mitte minevikus, vaid ka olevikus ja tulevikus ning igavesti,
mitte ka selles maailmas, mis on nii ebakindel, vaid ka peale meie surma, ning
ta oli juba enne meid.
Temaga, vaid
Temaga koos saab üle igasugusest hirmust, me ei pea enam elama oma plaani
kohaselt, mis ei vii kuhugi, vaid see hingamine, see rahu ja rõõm, mis tuleb
Jumala käest, on ülevam kõigest. See, mida ta pakub tasuta, on üle ka sellest,
mida me võime saada terve varanduse eest. Ta pakub igavest elu TASUTA, valimata
inimesi; sa ei pea olema see sale brünett, kes on 17-aastane, heast
perekonnast, kel pole rahalisi probleeme, ei ühtki vistrikut ninal, ning kes
saab koolis pariamid hindeid nign harva eksib, Sest hea uudis on see,
ükstaspuha, kui lootusetu su eluolukord ka poleks, kui hästi või halavsti sul
elus ka ei läheks, Jumala jaoks on
lootust ikka veel ja tal on umbes 100 000 head plaani sinu jaoks, kui üks viltu
minema peaks. Ja kui keegi hakkab jälle
Jeesusesse uskuma, panevad inglid taevas pidu, kas pole kole armas? Nii õnnelik
on Taevane Isa su üle.
Uskuma hakkamine
alati nõuab mingisugust tüdimust oma vanast elust. Kui meil saab kõrini endast,
alles siis võime panustada Jumalasse. See tähendab, et me pole liiga uhekd
tunnistamaks, et me poel enam iseenda jumalad ning meie elu hakkab keegi teine
koordineerima ja valitsema.
Nii, loeng on
vist selleks korraks läbi (: See teema on mul hullult südamel, seega loodame,
et kellelegi liiga ei teinud sellest maailam kõige erimeelsusi tekitavaimast
teemast! Ja ma ei rääkinud seda selleks, et kellelegi midagi pähe määrida, aga
ma tundsin, et pean just seda kirjutama. Päikest teile ja ilusat suve jätku!
Olge tupsud! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar