Lobapidamatus vol.1 - pubeka raske elu

Jee! Mul on umbes 3 postitust kirjutamata ja selle asemel ma panen segast ja kirjutan spontaanse postituse. *clap*

Tervitame jällegi Kaidit selle laulu eest, mille imelisus mul meelest läinud oli kuni eilseni! xD

Ma armastan ilmselt just sellised suvalisi postitusi kõige rohkem! <3

Mul pole halli aimugi, kas ma olen hea kirjutaja või mitte, tean vaid seda, et Kaidi ütles, et huvitav on lugeda (aitääääääääääääääääääh sulle  ^^)

Jesver, ausalt öeldes, blogi ma kohe kindlasti nii hästi ei kirjuta, kui oma päevikut :P Naljakas, sest mis mõtet mul on endale hoidmiseks asju vaja oskuslikult kirjutada? - Ja see tuleb mul veel nii loomulikult, ilma vähimagi vaevata!

Ometigi, tekib mul just blogides tunne, et tühja juttu ajama ma siia ei tulnud. Oeh, tehes nägu,. et kirjutan endale, kirjutan ma ikkagi pigem suurele massile, sest suur mass loeb seda blogi. ma pole kindel, kumba eelistan rohkem, kas au ja kuulsust või kvaliteetblogi ja privaatsust. Ma tahaks just midagi vahepealset :)

And there it goes mingi tähtsusetu loba, sest ma ei suuda massile kirjutada oma sisemaailmast, mis on maailma huvitavaim asi mu juures, aiissapekki, äkki mulle sellepärast psühholoogia niivõrd meeldibki, et mu sisemaailm lausa geniaalne on?! XD Hahaha

Njäuuu, mu elu on lihtsalt liiga igav viimasel ajal. Tahaks rohkem actionit, samal ajal tahaks rohkem magada xD Unevaegus on, suvel. Ma olen just seda tüüpi inimene, kes satub ööst nii hämmastusse, et istub siis poole ööni arvutis ilma vähimagi süütundeta, ning minnes varavalges magama, avastab pärastlõuanl ärgates, et pole sugugi välja puhanud ning on enda peale lõpuks pahane.

Varase ärkamisega päevadel on asi muidugi veel hullem, juba miski loomulik trots mu sees ei lase mul siis vara magama minna. "Ei, kus nüüd magama kiirustada?! Mina olen enda valitseja!" - nii ma ütlen endale. Iga hommik ma tahaks sisse magada. Olenemata sellest, kui raske uni mul on, tõusen ma alati üles. Lihstalt sunnin end.

Ma olen täielik enesesundija, tõsiselt. Vahel ma mõtlen, et see mu hauda viib. Just lugesin, et 15% inimestest, kes pidevalt alamagavad (5h ja vähem) surevad enne :D Noh, seda, et ma vara suren, tean ammu! Olles see ülitundlik, kes esimesena närvi läheb ja pidevalt stressis on, süda lööb kõigist kiiremini, mingi 2x xD Nii tore on 14-aastaselt surmast rääkida.. XD

(And one more reason to get a good boyfriend! ;))

See oli umbes paar aastat tagasi, kui ma ei tulnud ühegi oma halva külje peale - tere tulemast puberteet - mis paljastab su iseloomu suurimad pahed. Ma tunnen end üsna musta lambana nüüd, kus ma pigem ei tule heade külgede peale, sest seisan oma pahede varjus! xD Üsna raske on taolises maailmas enesekindlust säilitada.

Kõigest aastaga on mu iseloom teinud kannapöörde :d See, kes varem olin, on nagu kuskile unustuste hõlma vajunud. Nagu Liblikast Röövikuks - just sellises järjekorras :D Ma täitsa saan aru, miks öeldakse, et ära parem taha suureks kasvada :D Mingite pubekaea lollustega tõmbad endale vee kaela, igastahes satud sajasse jamasse, lisaks veel toitumis-magamisprobleemid, tühjus hinges, perest lahkukasvamine, probleemid sõpradega, suhetega; sõltuvusprobleemid...Lõpuks hakkab igaüks armastust otsima, millest mingilviisil puudus tekib, tavaliselt liiga vara ja valedest kohtadest, kuidagi moonutatult, mõni paneb kurbuse alkoholi ja narkotsi taha, haiget saamine on sinasõber.



Hullult suur muutus tekib mõttemaailmas. Ei tea, kas aju areneb või alaareneb (ma ütleks enda puhul xD) vms :D

Vabandust, aga see ju sobis siia! Noored kogu aeg loodavad, et tuleb keegi, kes nad "ära päästaks"

Täitsa tavalised on eneseotsingumõtted, (iga päev) mõtled eksistentsist: "Ou, taadu, miks ma siin olen, nagu tegelt ka? On mu elul mingit mõtet või jäängi eluks ajaks siia pommiauku kraave kaevama?", siis algab see periood, kus tuleb mõelda, miks ma olen selline, nagu olen, kus on mu väärtus, mis on mu tugevused, kellele olen vajalik. Mõne pubeka mõtteviis on liiga depressiivne ja toimub üks hull enesele valetamine. Vahel on nälg armastuse (teatud kambal ka selle asemel kas suitsu, alkoholi või näiteks kuulsuse...inimesed erinevad, minu jutt minu perspektiivist!) järele lausa nii suur, et selle nimel ollakse kõigeks valmis. Mõni armastus, mis puruneb miljoniks tükiks ja paneb südame verd jooksma, lõpeb noorele nii, et ta ei taha enam eladagi. On ikka aeg täis depressiooni ja muutusi. Ma arvan, et kogu maailma depressiivsus tulebki just ebatervest mõtlemisest. Inimesed peaksid valvama oma südant, sest sellest lähtub elu!

Üks halvimaid ja parimaid aegu su elus, korraga veel. Igaveste muutuste aeg. Minumeelest tuleb sellisel ajal täiega panna enda heaolu esiplaanile. Ei tohi liiga endale haiget teha, sest see on miski, mida ealeski tagasi enam ei võta. See on aeg, mil inimene kasvab naiivsusest välja läbi valusate õppetundide. Elu nõuab ohvreid.

---

Siukene jutt tuli siis mu pintslist seekord.

Jessssversusver, ma lähen ju uuest aastast 9. klassi, see kõlab nagu...põhikooli lõpp. Ma juba haistan eksameid ja värke. Ussssaavana, ma ei usu ise ka seda, et juba 9. Küll need aastad ikka lendavad!

Aga minul on uni peal. Ma küll tahaks lugeda ja lugeda, elu hinna eest, aga peab mul juba 2. õhtut selline unisus olema?!? Kurvaks võtab kohe :(