Hukkuv pime ühiskond

Millal hakkab inimene
kuulama ja taipama?
Millal võtab silmaklapid,
et näha?

Millal mõistetakse kord,
et laiskus pole rumalus,
see on pelgalt väsimus,
tüdimus, appihüüe, roidumus,
mille taga oma lugu,
mis täis vale, valu ja ebaõiglust?

Millal aru saab see sugu,
et appi hüüda pole vale?
Pole halb nutta, karjuda,
südant valutada, laiselda..
Sest parem on olla ehe,
kui kaotada end.

Tõeliselt halb on alles see,
kui inimlaps neelab valu alla,
muutub tuimaks, elutuks
kui robot, masin või tank.

Siis küsitakse,
miks maailm on täis võltse
südametuid inimesi.
Öeldakse, et armastus on häire,
et armastust ei ole.

On vaid petmine,
valetamine, mängimine,
manipulatsioon,
truudusetus, iha,
kurjus ja elupõletamine.

Alles siis, kui
valudes laps plahvatab
ja süttib vihas põlema kui lõke,
märgatakse valu,
mida varutud,
enda sees peidetud,
salakambris hoitud.

Alles siis
kõik mõistavad:
mitte ainuski
ei ole näinud.

Keegi pole mõistnud,
osanud vaadata, näha:
pahaks läinud süda
sünnitab surma.

Kas saatus peaks
määrama indiviidi maine?
Ma küsin, kas see,
kes nii arvab, on ise kaine?

Miks on üks, õnnelik,
"hea", "tubli" ja soositud
vaid seetõttu,
et sündis armastuse sekka?

Kes märkab toda
halli hiirekest teiste hulgas,
Kel süda täis valu?
Kes tõttab talle appi,
selle asemel,
et tõtata keretäit andma?

Teod on nagu jutt,
mida lugeda taipab vaid tark.
Ja ta oskab näha maski taha,
lugeda ka salakeelt,
valenaeratusi, valerahu,
siiski ta ei peksa keelt.

Ta on, ka siis,
kui seda ei märka.
Ta jälgib ja toetab,
aga muutust ei too.

Mis on siis armastuse väärtus,
kui me teame, kuid ei tee?
See on kui käteta töötegija
või silmadeta nägija.

Õppige
nägema!
Kuulma!
Tegema!
Vahele segama!

Siis ongi ajalugu.
Siis ongi armastuse revolutsioon.

Keegi tark kunagi ütles,
et elu algab sealt,
kust lõpeb meie mugavustsoon.

See, kes elab iseenda nimel,
ei tee ajalugu.
Kes kardab maailmas näha muutust - 

veel pealegi ise olla see muutus,
ei saa näha elu.

Siiski vaid mõni
märkab nõrga ohkeid ja ägamisi,
mil ümbruses keegi ei mõista,
ei tahagi aru saada
inimhinge sügavustes
peituvatest saladustest.

Kuula end,
aga kuula ka teisi,
muidu läheb jutu seest kaduma mõte,
kaob siht silme eest,
kaob teerada jalge alt,

Siis küsid endalt kohkunult:

"Kes ma olen?"
"Mida tahan?"
"Kuhu lähen?"
"Mis on sel kõigel mõtet?"

Elu mõte on olla teistele tugi,
tunda ja tundma õppida
armastuse laiust, pikkust, sügavust.
Vaadata teistele silma armastava pilguga.

kujundluule

ma
kaotasin end

kuhugi õuduste sekka

ei leidnud tagasiteed koju

surin vaimselt ja emotsionaalselt

ma leidsin end

justkui hiir lõksu ees

värisesin ja piiksusin, aga keegi ei kuulnud

seal ma olin,

lõputus õuduses ja värinas

aga mitte miski ei aidanud, ma lihtsalt ei osanud

leida
teed
koju
 

südantkriipivad mõtisklused

Mis sa oled, Armastus?

Või - kes sa oled?

Miks tuled nii äkitselt,

vulgaarselt, riivavalt

või

tasakesi, vaikselt, salaja?

Miks võtad südame,

kaheks käristad?

Kus on su niit,

et selle tervendad?

Miks sead terve maailma 

valudesse,

ise jooksed süü eest peitu 

pragudesse?

 Nüüd,

otsides tuhandeid vastuseid,

kõlab mu suust

hüüd:

"Kuhu sa kadund, tõeline Armastus?"

Jälle,

otsides tuhandeid vastuseid

kui verepiiska rannaliivast,

kannad need pilla-palla

põletava merevee hoovusesse.

04.04.14

Miks nõuad palju, 

kui anda ei saa, 

ja võtad nõnda 

nagu otsa ei saaks? 

Miks tõid mul nõnda rõõmu kord,

ja lahkud justkui tormihord?

Peas kõlab kandlelugu, 

mil astud viimse sammu...

Tõtates tagasi põlv sa too, 

aeg mil elus polnud segadust. 

See lapsepõlv, mis möödas, 

kord tõotas mulle igat ust, 

mis avanedes õnne toob, 

kaob iga kaotus ilmast. 

Siiski leian elust selle ukse, 

mis viib mind ka allilma.

Seal pole muud kui nutt ja kisa 

ja viha järel viha, 

kus mõni toitub inimlihast, 

mõni inimvihast.

Aga kindel kalju tuleb appi, 

ta hoiab mind mu teel, 

mu jalg ei eksi, komista, 

ta püsib ikka reel.

Ja minu keel siis ei tee muud, 

kui laulab kaunist ilmast, 

sestsamast kust kord käis see veel, 

see tapatalg, mis kiljas.

Mis läbi saanud ometi, 

oh sellest rõõm on ometi, 

mu hing nüüd rõõmustab ja laulab, 

mul süda kukkund mulda, 

sest istutasin kauni puu, 

mis kandis suurt head vilja.

See vili, see ka jääb, 

seda kasvand ma eluaja, 

oma silmaveega leotand, 

naerupäikesega paitand. 

Sellest kasvab minu aare, 

mida ükski koi ei näri, 

mis ei roosteta kui raud, 

mis ei ilmaski ei hävi.

bunnyland

Mu armsa sõbranna geniaalne vaimusünnitis

Jap, me oleme sarnased.

Kooliluule I

Ei tea, mis ajast see blogi on luuleblogiks saanud, aga...luuletused on saanud nagunii oluliseks osaks mu eneseväljenduses, seega siia ma neid postitan.

Olen hakanud ka keset koolipäevi kirjutama ja postitan mõned luuletused. ^^

Keemia:

Keemiatunnis igav,
Leian elus sada viga,
Olgugi et olen tibla,
Kes sest maailmast ikka jagab!
Keemiatunnis mul on igav,
Leian endas sada viga,
Kell küll liigub
Nagu tigu,
Palun kiigu,
Aeg,
Vahetundi

---

Teisipäev,
Üks päev seljataga,
Neli ees.
Raskused on ületatud,
Tuleb veel,
Veere, palun, aeg,
Vii mind puhkusele,
Vii, pliis, ära vaev,
Taas ma soovin
Algusesse

Väike luuletus

Väike valudes laps, väike valutav süda, väike päikese sära, väike imede ootus. Väike viimne on lootus. Palun ära kustu ära, oh, ära mine ära! Elu, sa ei kisu mult ära, seda väikest lootuse sära. Väike valude rida. Väike veritsev süda, väike pisaralaviin. Väike päike, palun sära! Üksindusse jääks ma siis, kui kustuks tähesära. Väike rõõm on nii suur, justkui armujoogi puhas sõõm. Väike valugi suur, väike igatsus nii suur ja väike värelus nii kuum, viib mõttemeeled segadusse, ärevusse inimkäed, keeleke jääb tummaks, väike pisar voolab suur.

Kurblik.

Kuidas vanasti mehele saadi...

See oli vast suvel, või hoopis kevade lõpus, kui algas üks uus ooper. Uus lugu ja uus peatükk mu elust. Mil kohtasin nii võrratuid inimesi, kellega jagasin südant ja käsi, rahakotti, pesumasinat, voodit. Nad olid mulle kui teise ema või hingesugulase eest ning muutsid mu iseloomu 180 kraadi, viisid mu teise maailma, millist polnud kogenud. Jah, neil igaühel oli miskit ühist: südamevalu, õrn süda ja luulemeel.

Siis seilasime läbi elumere, kohtasime torme ja tuuli ning virmalisi, mis nii võrratult jätsid oma helke taevasse. Varjude valus õõnsus mu keha. Kohtusin uutega, kohanesin, muresid ja südant jagasin, aga kaotasin kõige kallimad. Kadus ühtne meel ja üksteist ülistav keel. Tühjus kui kõle tuul jäi sinna vilistama. Armastus lämbus kui ohakate keskel, kadus elu ja kadus valgus. Kiire, kiire, kiire, aeg niitis maha jõu ja jõud võttis aja. Jäi alles koledus kui suur ja koletis kasvas mu sees. Mis enne oli õnnistus, saanud needuseks, sõprus saanud vaid veetluseks.

Lapsemeelgi aja pikku kaugustesse kadus, ajavagude vahele valgus, see läks. Läks lapsepõlv, ent hinges seda igatsesin ja ülistasin. Kaotasin või leidsin iseenda. Uus ümbrus ja uued sõbrad, vanad haiged läinud riburada.. Vanad hinged teinud "Aidaa," jõud raugend neis noortes liikmetes, jätnud viimaks hüvasti minuga, ja kadund, läinud, kas igavesi, üks head-aega, varsti teine, kolmas head-aega, neljas kõlas kui nali, viies oli tõsine ja kuues lõi kui kell surmatundi. Segased tunded lihtsalt korrutasid kord üht kord teist.

"Mis asi üldse on armastus," mõtles väike printsess vahtides välja vangitornist. Kes võiks päästa mind siit, kuhu määratud ma igaveseks? Tuli üks ja teine, hukkus ja läks, armus, ent hukkus, veel kõrgemale tuli kui eelmine, veel kõrgemalt läks. Kedagi, mitte ainsat ei jäänud. Mattus printsess oma hingevaludes ja ei oodanudki enam. Kui ta siis ei oodanud, tuli prints, kes isegi mitte ei haavunud, sest ta armastus oli lõppematu, ülendav ja aus. See prints kandis teda kätel...

Ooper

Vead on paratamatud,

Valu on elu,

Head on õige otsuse vili

Elu on ilus.

Süüdistus toob kartuse,

See pole vajalik,

Vigade mõistmine viib otsusteni,

See on hädavajalik.

Valu on paratamatu,

Liigu edasi, edasi, edasi.

Valu ei jää,

Kui teed õigesti.

Paranemine tuleb,

Kui salgad maha enda,

Kui mõtled teisele,

Unustad uhkuse

Ja armastad ligimest.

Kasta teist, kasta end,

Unusta valu ja ütle sellest üles,

Kasta teist, kastad end,

Valu ei kuulu sulle, 

see ei kuulu sulle!

Ütle üles ja liigu edasi,

Elu kuulub sulle,

Kui teed õige otsuse.

Kui vaid õige otsuse.

Olgugi, et haavad teevad valu

Justkui okkad valutorkeid,

Valu - seegi on mööduv,

Ükski asi ei vii sind lõpule!

Surm on ukse taga,

Elu sinu sees,

Surm ei pääse ligi,

Sest elu veelgi ees!

Kui teed õige otsuse,

Aga mis see õige on?

Mõtle, veidi juurdle,

Su süda aimab suurt!