Miks nõuad palju,
kui anda ei saa,
ja võtad nõnda
nagu otsa ei saaks?
Miks tõid mul nõnda rõõmu kord,
ja lahkud justkui tormihord?
Peas kõlab kandlelugu,
mil astud viimse sammu...
Tõtates tagasi põlv sa too,
aeg mil elus polnud segadust.
See lapsepõlv, mis möödas,
kord tõotas mulle igat ust,
mis avanedes õnne toob,
kaob iga kaotus ilmast.
Siiski leian elust selle ukse,
mis viib mind ka allilma.
Seal pole muud kui nutt ja kisa
ja viha järel viha,
kus mõni toitub inimlihast,
mõni inimvihast.
Aga kindel kalju tuleb appi,
ta hoiab mind mu teel,
mu jalg ei eksi, komista,
ta püsib ikka reel.
Ja minu keel siis ei tee muud,
kui laulab kaunist ilmast,
sestsamast kust kord käis see veel,
see tapatalg, mis kiljas.
Mis läbi saanud ometi,
oh sellest rõõm on ometi,
mu hing nüüd rõõmustab ja laulab,
mul süda kukkund mulda,
sest istutasin kauni puu,
mis kandis suurt head vilja.
See vili, see ka jääb,
seda kasvand ma eluaja,
oma silmaveega leotand,
naerupäikesega paitand.
Sellest kasvab minu aare,
mida ükski koi ei näri,
mis ei roosteta kui raud,
mis ei ilmaski ei hävi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar