Hukkuv pime ühiskond

Millal hakkab inimene
kuulama ja taipama?
Millal võtab silmaklapid,
et näha?

Millal mõistetakse kord,
et laiskus pole rumalus,
see on pelgalt väsimus,
tüdimus, appihüüe, roidumus,
mille taga oma lugu,
mis täis vale, valu ja ebaõiglust?

Millal aru saab see sugu,
et appi hüüda pole vale?
Pole halb nutta, karjuda,
südant valutada, laiselda..
Sest parem on olla ehe,
kui kaotada end.

Tõeliselt halb on alles see,
kui inimlaps neelab valu alla,
muutub tuimaks, elutuks
kui robot, masin või tank.

Siis küsitakse,
miks maailm on täis võltse
südametuid inimesi.
Öeldakse, et armastus on häire,
et armastust ei ole.

On vaid petmine,
valetamine, mängimine,
manipulatsioon,
truudusetus, iha,
kurjus ja elupõletamine.

Alles siis, kui
valudes laps plahvatab
ja süttib vihas põlema kui lõke,
märgatakse valu,
mida varutud,
enda sees peidetud,
salakambris hoitud.

Alles siis
kõik mõistavad:
mitte ainuski
ei ole näinud.

Keegi pole mõistnud,
osanud vaadata, näha:
pahaks läinud süda
sünnitab surma.

Kas saatus peaks
määrama indiviidi maine?
Ma küsin, kas see,
kes nii arvab, on ise kaine?

Miks on üks, õnnelik,
"hea", "tubli" ja soositud
vaid seetõttu,
et sündis armastuse sekka?

Kes märkab toda
halli hiirekest teiste hulgas,
Kel süda täis valu?
Kes tõttab talle appi,
selle asemel,
et tõtata keretäit andma?

Teod on nagu jutt,
mida lugeda taipab vaid tark.
Ja ta oskab näha maski taha,
lugeda ka salakeelt,
valenaeratusi, valerahu,
siiski ta ei peksa keelt.

Ta on, ka siis,
kui seda ei märka.
Ta jälgib ja toetab,
aga muutust ei too.

Mis on siis armastuse väärtus,
kui me teame, kuid ei tee?
See on kui käteta töötegija
või silmadeta nägija.

Õppige
nägema!
Kuulma!
Tegema!
Vahele segama!

Siis ongi ajalugu.
Siis ongi armastuse revolutsioon.

Keegi tark kunagi ütles,
et elu algab sealt,
kust lõpeb meie mugavustsoon.

See, kes elab iseenda nimel,
ei tee ajalugu.
Kes kardab maailmas näha muutust - 

veel pealegi ise olla see muutus,
ei saa näha elu.

Siiski vaid mõni
märkab nõrga ohkeid ja ägamisi,
mil ümbruses keegi ei mõista,
ei tahagi aru saada
inimhinge sügavustes
peituvatest saladustest.

Kuula end,
aga kuula ka teisi,
muidu läheb jutu seest kaduma mõte,
kaob siht silme eest,
kaob teerada jalge alt,

Siis küsid endalt kohkunult:

"Kes ma olen?"
"Mida tahan?"
"Kuhu lähen?"
"Mis on sel kõigel mõtet?"

Elu mõte on olla teistele tugi,
tunda ja tundma õppida
armastuse laiust, pikkust, sügavust.
Vaadata teistele silma armastava pilguga.