See oli vast suvel, või hoopis kevade lõpus, kui algas üks uus ooper. Uus lugu ja uus peatükk mu elust. Mil kohtasin nii võrratuid inimesi, kellega jagasin südant ja käsi, rahakotti, pesumasinat, voodit. Nad olid mulle kui teise ema või hingesugulase eest ning muutsid mu iseloomu 180 kraadi, viisid mu teise maailma, millist polnud kogenud. Jah, neil igaühel oli miskit ühist: südamevalu, õrn süda ja luulemeel.
Siis seilasime läbi elumere, kohtasime torme ja tuuli ning virmalisi, mis nii võrratult jätsid oma helke taevasse. Varjude valus õõnsus mu keha. Kohtusin uutega, kohanesin, muresid ja südant jagasin, aga kaotasin kõige kallimad. Kadus ühtne meel ja üksteist ülistav keel. Tühjus kui kõle tuul jäi sinna vilistama. Armastus lämbus kui ohakate keskel, kadus elu ja kadus valgus. Kiire, kiire, kiire, aeg niitis maha jõu ja jõud võttis aja. Jäi alles koledus kui suur ja koletis kasvas mu sees. Mis enne oli õnnistus, saanud needuseks, sõprus saanud vaid veetluseks.
Lapsemeelgi aja pikku kaugustesse kadus, ajavagude vahele valgus, see läks. Läks lapsepõlv, ent hinges seda igatsesin ja ülistasin. Kaotasin või leidsin iseenda. Uus ümbrus ja uued sõbrad, vanad haiged läinud riburada.. Vanad hinged teinud "Aidaa," jõud raugend neis noortes liikmetes, jätnud viimaks hüvasti minuga, ja kadund, läinud, kas igavesi, üks head-aega, varsti teine, kolmas head-aega, neljas kõlas kui nali, viies oli tõsine ja kuues lõi kui kell surmatundi. Segased tunded lihtsalt korrutasid kord üht kord teist.
"Mis asi üldse on armastus," mõtles väike printsess vahtides välja vangitornist. Kes võiks päästa mind siit, kuhu määratud ma igaveseks? Tuli üks ja teine, hukkus ja läks, armus, ent hukkus, veel kõrgemale tuli kui eelmine, veel kõrgemalt läks. Kedagi, mitte ainsat ei jäänud. Mattus printsess oma hingevaludes ja ei oodanudki enam. Kui ta siis ei oodanud, tuli prints, kes isegi mitte ei haavunud, sest ta armastus oli lõppematu, ülendav ja aus. See prints kandis teda kätel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar