karge põhjamaa tüdruk vaatab heldimusega taevasse
ta näeb sinitaevas oma helesiniseid unistusi
lapsepõlve, rõõme ja valusid
ära antud ja ära unustatud unistusi
linalakk mõtleb tulevikule
kord oli kõik ta sõrmede peal
ta käte peal ja silme ees mängles ta tulevik ja elu
kuid ta andis selle kõik ära ja viskas välja oma südamest
sest vahel nii peab
ta teadis, et tal on teine saatus
ta silmad ei saa näha ta unelmatemaad
ja ehk nii ongi parem?
ilusad ja helged unistused vahel peavadki jääma
sest kes teab
ehk nende tõelisus on olnud varju all
ehk roosamanna polegi nii roosa
ehk sinised taevad on tegelikult kolletunud tolmust
ehk on parem lasta unelmatel jäädagi nii
see tüdruk rändas maailmas ringi
pilgus heldimas õrn läikjas säde
ta südamesoov elas ta sees tasahilju edasi
kuid ta ei andnud endale voli unistada
neiu tundis, et keegi mängleb ta eluga,
et üks osa tahaks talle kõik anda
kuid teine osa teda hirmsatmoodi tagasi hoiab
ja kumb neist ongi õigem?
inimesedki ta ümber kõik erisoodu mõtlesid
ja talle nõu andsid
ja vahel ilmnes, et on vaid üks samm puudu ta soovitust
kuid sisimas tundis ja teadis, et seda sammu ta jalg ei saa astuma
kuid ta ei lasknud iial pisart südamesse
ta ei lasknud sinna pakast ja jääd
uskudes, et ühel päeval täituvad ta salasoovid
nii ta vaatas taevasse ja ahhetas selle ilust
ja tead mis, need tõesti täitusid
enne kui ta teadis
ta silme ees lahti rullus unelmatemaa
tõotatud maa, püha maa
ja see tuli lenneldes, justnagu film ta silme ette
neiu sai tagasi kõik, mis oli südamest välja rebinud
ja sel hetkel kui ta südame salajased valud ja soovid tulid ilmavalgele
ta enam rääkida ei osanud ega suutnud
ta mõistus ja hing ahhetas
ning ta õrnad põsed punetasid
punapõskedele vurasid kastesoojad pisarad
ta oli viimaks koju jõudnud
