LIFT KÄMP // 16. juuli

On ka aeg kirjutada laagri edasisest kulgemisest. Kuna on õhtu ja ma olen parajalt väsinud, ning üleüldse aeg hakkab otsa saama, siis ma pikalt-pikalt, nagu enne, kirjutama ei hakka. Üritan lihtsalt ja kokkuvõtvalt kirjutada.

Nõnda...laagri imeline 2. päev.. Juba enne äratuskella üks tunnike mina ja Madleenike passisime üleval ja sosistasime. Vaiskelt kostusid hääled ja mõni kaunis näolapikenegi tuli uudistama peeglit, mis ulatus meie eralduses asuvasse magamisnurka. Hommikul saime jälle ühe mõnusa American Breakfasti ja siis kästi meil rätikud korraldajate kätte tuua. Kotidki pidid olema pakitud, nad olid ka. Meeskonda jagati meid nii, et minuga olid Madleen, Betti, Maria, Liisa ja Eva-Lota. Läks lahti uus mäng!

Mäng seisnes selles, et esmalt paneb iga meeskond Viljandi linna puslet kokku. Puslel on veel peale linna kaardi ka 10 teemat, millest tuleb pilt teha. Pusle panek oli kiiruse peale, kui üks tiim valmis sai, lammutati kogu ülejäänud grupil pusle laiali ning nad pidid, samal ajal, kui võitjad juba ülesannet täitma asusid, algusest alustama. Ja guess what, meie tiim jäi  n a p i l t  viimaseks, enne eelviimase tiimi lahkumsit oli meil vaid mõni tükk puslest puudu, see mõjus masendavalt. HAHAHAHA.

Mina väga süvenenud näoga xD

Viimased, hapupiimased

Kui me mingi pika ajaga selle lõpuks nördinult kokku panime, võtsime selle endaga kaasa, kaarti läks vaja, sest meil oli 10 erinevat pilti linna peal kellegi telefoniga vaja teha. Liisa pildistas. Vedasime seda tooli, kuni see tüliks ette jäi, sets tuuline oli, ning tuul hakkas puslet tükkideks tegema ning ühel hetkel mina ja Mannu (Madleeni uus hüüdnimi) viisime selle lihtsalt tagasi, hilje muidugi kahetsesime seda, sest olime naaaaaaatuke eksinud XD.

Ahjaa, ja piltide teemad olid umbes sellised:

1. New profile picture - tegime ühe pildi alati armsast Bettist, otse maja ees; see oli 1. pilt, mis tegime.
2. Hippie - pildistasime teadetetahvlil Jaan Tättet, on kah üks paras hipi! xD
3. The best picture ever - kuna meie rphmalt sai üsna omaseks taarakogumine, läksime jällegi taaraautomaadi juurde ja tegime klõpsaka seal ära ^^
4. YOLO - ronisime piirete juurde, kus taga käis mingisugune....ehitus, piiretel oli silt: "dangerous"
5. Strawberry - Viljandi linnas on igal pool mignid armsad maasikakujud, tegime ühe juures pilti
6. Ping-pong table - sellega käis üks igavene jant! küsisime kohalikelt, kus võiblinans ping-pongi laud asuda ja keegi ei teadnud vastata, ometi arvas suur osa meie tiimist, et eilse veemängu ajal nad seda kuskil näinud olid..lõpuks kriitseldas Maria ühe ping-pongi laua kuhugi kivile; see oli meie viimane pilt
7. Team helping someone - ka sellega oli palju jantimist, algul me ei mõelnud kuidagi välja, kuidas sellist pilti teha; lõpuks läksime toidupoodi, kust Liisa ostis 2 banaani ja pudeli vett, pikalt otsisime inimest, kellele neid anda, kuni leidsime ühe töötava mehe, ilm oli palav ning päikseline; mina andsin talle need üle ja oli armas vaadata ta reaktsiooni: "Kohe nii lahked olete või?" ning ma nägin rõõmu ta silmis (: :)
8. Team not helping someone - tegime üsnagi sealsamas pildi, kus Maria teeskles, et nutab ning meie irvitasime ta üle..haha xD
9. Yellow car - leidsime just siis selle kollase auto kaubanduskeskuse eest, kui mina ja Mannu korraks vehkat tegime
10. RIMI´s worker - sama lugu, nagu kollase autogagi, mina pildi tegemist ei näinud pealt..

Kogu aja tundus, et meie meeskond oli kurblik ja väsinud, keegi ei tahtnud leppida ideega, et võiduvõimalus on imetilluke. Mina ainukesena naeratasin ja üritasin tuju ülal hoida, Mannu oli ka õnnelik, seestpidi, näost ma seda ei osanud välja lugeda :) 

Lõpuks läksime kaardi järgi punkti "B", nagu eelnevalt mainitud, siis kaarti meil enam polnud selleks hetkeks, ning hädas helistasin Janile, kes oli just sealt punktist läbi käinud, ning ta ütles siis meile, kuhu tulla, õnneks.

Järgnev mäng oli ujumine suhteliselt külmas vees, pidime põhjast liiva täis pudelid üles koukima, neid oli 4. Mina leidsin 2 tükki isegi (: :) Keegi eriti seda mängu kaasa teha ei tahtnud, ning üsna kiirelt leidsin end lõdisemas..Samuti oli Madleen üsnagi külmunud olekus. Betti kartis sukelduda, Maria ka vist väga osav polnud, ülejäänud liikmed vette ei tulnud. Meile nimelt öeldi, et viiamne pudel, mille leidmisega meil suured raskused olid, on kuskil vetikate vahel sügavuses. ÕUDNE, eks ;( Aga....lõpuks ma avastasin selle ikkagi kuskilt vähesügavast veest ja hingasime kergendunult.

Järgnevalt tulime veest välja, ruttu rätikud ümber ja riided peale ning ühest pudelsit tuli välja kallata paberilipik. Sel oli vaid üks number, oli see nüüd 600 või 800. Vihjeks öeldi, et me küsiks kohalikelt. Saime kohe ühe onukese kätte, kes lahkelt seletas ära, et otse jääb tammmedest (?) selle numbri kujutis. 

Seal oli meie minipiknik, kus kõik juba ammu ootasid hilinejaid, mark mark :D

Ma ka seal kuskil taga, kumamas helerohelist varrukat, mida te kõige tõenäolisemalt ei näe xD

Sellega ühelepoole saanud, tegime sammud ööbimispaiga poole. Meile anti ikka pääääris vähe aega. Mingi 10 minutit vast oli, kus me sõime mingit väga head pastat, ma oleks rohkemgi sisse ajanud, kui vaid aega oleks olnud! Pasta - mu lemmiktoit ><

Näe, mina siin!

Ma olin nii põnevil selle suhtes, kuhu nüüd minemas olime. Kahjuks või õnneks jäi bussisõit vägagi üürikeseks ning peatselt saabusime kuhugi...keset...küla? Ma ei oskagi nagu öelda, igastahes oli see väikene maakoht ja meie kõige luksuslikum ööbimispaik. Lihtsalt ahhetama pani, vaadates milline luksus meile ühtäkki taevast alla sadas. Kohas, mille nimeks oli ------- (pole mul meeles)

Niisiis, see asus Võrtsjärve ühel kaldal, seal sai järves ujuda, seal oli bassein. seal oli selline suur külakiik ning üks kõrge vaatetorn maailam imeliseima vaatega!

vaatetorn, mu kullakallike <3

Kiik ja Võrtsjärv kohe ühel pildil!

Üli-üliarmsad Sydney (<-) ja Nathalie (->)

Lisaks..majad, kus me sees ööbisime, olid täiega mõnusad, kõik oli olemas. Mugav mööbel, VOODID, mina ja Mannu ja Mammu saime veel kolmese toa kaaaaaaaa!!!! (Teiste toad olid 4-sed)

Maria (<-), Madleeni (^), minu (->) voodid

Vabal ajal tibitsen..

Udune pilt ülakorruselt, kus asusid küik magamistoad, üks väike paik oli niisama mõnulemiseks

Ma ei tea, miks see pilt peab siin olema, aga see on oluline!!!

 Ja üldse see kõik seal oli suuuuuuperilus

Esiteks anti meile paar tundi mõnsualt vaba aega. Seadisme end tubadesse sisse ning panime ujukad selga ning läksime kiikuma, Võrtsjärve ja hiljem ka basseini ujuma ning päevitama. Lihstalt ülihea oli seal olla. Täielik nauding. 

Olime ka sel päeval palju koos Janiga, näiteks ujusime koos temaga. Mina basseinis kaua passida ei suutnud, mitte et seal jueb külm oleks, polnud üldse hull, ikkagi mul hakkas külm ja panin rätiku peale.

Jõudsin Madleeniga kahekesi ka vaatetornis käia, mida kõrgemale ronisin, seda hullemaks hirm läks. Väikese kartuse leevenduseks laulsin ma mingeid laulukesi, irw. Mina nii väga nüüd ka kõrgust ei karda, seega vaid Madleen oli see, kes üles jõudes näost kahvatuks läks ja arvas, et ta viimne tund on saabunud. Hahahha

Halvaks õnneks polnud minul telefoni üleval kaasas ning Madleeni kaamera aku jooksis ka peaegu tühjaks.

See on üks Jani piltidest. Aitäh! ^^

Ja siis mingist hetkest läks uueks mänguks. Tiimid olid neljased: mina, Madleen, Liisa ja Eva-Maria. Keiss oli selline, et üks tiimi liige läks ja joonistas kaardi minuti ajaga oma valgele paberile ümber, valisin heaga oma geeniuslapsest Madleeni, kes ka seekord mu ootusi ei petnud. Ta kaart oli täpne ja lihtne ning üldsgei kõikidest teistest parem (let´s boast, you little kid xD). Kaardile oli märgitud 7 punkti, kus asus valge paber ning "mingi asi", see oli orienteerumismäng; kiiruse peale tuli kokku koguda 1-2 punktist paber + asi (aega anti 45 minutit) ja siis tagasi tulla.

Algul andsime jalgadele valu, ent siis läksime rahulikumalt, Liisa tõi meile ühest puntktist pätsi leiba ning kui edasi kõndisime, kaardi järgi, leidsime, et teine tiim oli juba enne meid sihil ning kogus teisest punktist selle salapärase asja ära. Lõpuks läksime lihtsalt tagasi ööbimispaika, olime teised, kes tagsi jõudsid. Kell võis olla 17 paiku.

Paljud võitkonnad veel naasnud polnud, seega jäi aega niisama olemiseks üle. Mäletan, et meie toa võtit polnud ja ma muutusin närviliseks. Olin väga väga mures ja arvasin, et tuulepeana, nagu ma juba olen, olen selle tuppa jätnud ja siis läksin paluma, et nad mu tuppa laseks, seal seda ka polnud. Võti oli, nagu välja tuli, kui nende tiim tagasi jõudis, õnneks Maria käes.

Halb uudis oli see, et kui kõik meeskonnad tagasi olid, selgus, et ikkagi 2 leivakest või kalakest oli toomata jäänud. Enne me õhtusööki ei saanud, kui need kõik koos ära tõime. Mäng oli nagu läbi juba siis. Lihtsalt tegime jalutuskäigu ning tõime rutuga asjad ära, tegelt jäi mulle vaid jalavaev, sets keegid olid kiiremad ja leidsid asjad punktidest üles.

Siis saime reaalselt parima ühtusöögi.....mmmm..ma siiani sulan sellele mõeldes. Šašlõkk, kuumad maitsekad ahjukatulid, ülimaistev värske salat ning kaste...mmmmmmmmmm. 

Söödikud :D Ei..tegelt....nojah...nevermind

Peale seda, üsnagi, tuli ka pikniku - või siis snäkiaeg. Parimad snäkid jagati seekord. Mingit ameerika komme ja REESE´SID, oh mu arm, ma sulan. Ja selle aja sees jõudsime täiega lihtsalt juttu rääkida Billy´ga ning oma kullakallile Pinoccio´le paar ahistavat mittemidagiütlevat telefonikõne teha. Murdepunkt, ehk siis parim hetk, oli see, kui Billy ütles talle ilusa aktsendiga eesti keeles: "Ma armastan sind." Mina igastahes vabisesin naerda...XD

Siis oli veel vaba aega, kus ma ei mäletagi, mida tegime. Tõenäoliselt ronisime veel vaatetorni, siis juba neljakesi. Madleen, mina, Maria ja Jan. Sai pilti teha. Maria seekord oli suremas. Mina juba täitsa rahumeeli kõndisin sama rada, teades, et olen täitsa elus. Tegime üleval pilti ka seekord!

Ahjaa..muidugi ma tean, mida me tegime vabal ajal! Nagu tüdrukutele ilusti kombeks on, passisime me toas ja...nojah, need 2 hullu messisid kogu aeg ei-tea-kellega. Mina lamasin oma voodil ja rääkisime juttu. Põnev oli. Hiljem joinis Jan ka, peale poeskäiku. Tõi meile kõigile šokolaadi, how cuuuuuuute!!! :3 <3

Sokolaad ja tüdrukud poseerivad

Palun ära pikka viha pea!! See lihtsalt liiga armas pilt, et seda mitte siia panna >_<

Õhtul, ei-tea-mis-kell algas päeva viimane, kolmas mäng. See oli ikka tõsiselt äge!! Hamster game! Ma olen vaid unistanud mingi taolise asja sees olemist ning avamerel hulpimist (well, too bad, et tegemist vaid järvega oli)..Igastahes oli võistlus 2 tiimi peale. Anti üks  m e g a l i h t n e  4x4 sudoku ning kui aeg käima pandi, siis sai valida, kas lahendad sudoku esmalt ära ning paned täiskiirusel sprinti lõpuni välja, või paned täiskiirusel sprinti, et enne teist tiimi lõppu jõuda, ning lahendad veelgi kiiremalt sudoku ja karjud: "Stopp!"

Mina ja Madleen otsustasime, et esmalt sudoku ja siis sprint. Kui me umbes eelviimastena mängu sisenesime ning enda õnnetuseks mingid rasked jõusaalimehed enda vastastena tuvastasime, arvasime, et läheks kismaks. Kui stardipauk käis, lahendasime närviliselt sekundite tiksudes sudoku,

ning panime lihtsalt nii kiiretsi keerlema selle inimpiinaja asjanduse sees. Ma arvasin, et see on lihtsam, ent tegelikkuses tajusin, kuidas keerlev asjandus kogua eg vastu mu epad tikkus aj siis mulle vatsu surus. Andsin endats aprima ja keerlesin-veerlesin-kukerpallitasin. Me käisime üsna viltu ja mul polndu ka õrna aimugi, kus me oleme, minu eesmärk oli ruttu liikuda. Mingil hetkel sain aru, et JUBA lõpp oli. Andsime ruttu sudoku ära ning astusime asjandusest välja.

Nii, lõpuks, mu kallid, teile pilt!

Ma sain alles hilejm teada, et meie aeg oli midagi 1:20 taolist ja mina ja Madleen VÕITSIME!!! Lihstalt tšempionid oleme! Lahutamatud võitjad :D

Kuigi oli ma ei-tea-mis-kell, pakun, et 9 paiku õhtul, polnud päev ikkagi veel läbi, või noh, teoreetiliselt vist ikkagi oli, ent siis sai veel sauna!!!!!! Mine võssa KUI äge see oli.. Madleen, va ksadpldhgwur, ei tulnudki!!!!!! Aga Maria ja Janiga oli jälle ülilõbus. Need saunad olid ikka mõnusad. Elus esimest korda sain näiteks infrapunasauna, samuti oli aurusaun ning tavaline (väga kuum) leilisaun. Kuum sellepärast, et mingid mehejõmmid seda ainult kütsid. Kaua sees olla ei kannatanud. Siis tehti instavideo, tegime basseini hüpates "meie oma Harlem Shake´i", seegi oli tasemel...wuuup, nii palju mälestusi ühe õhtu kohta.

Üks ainukesi pilte öisest saunapeost, mis hetkel leida suutsin

 PS! Mida ma ei maininud oli vali pidumuusika...tase (y)

Saun pandi umbes kell 1 kinni, ent mina ja Maria olimegi täitsa viimased lahkuma, umbes pool tundi enne ühte, ma pakuks. Maandudes pläraki kell...ma jälle ei tea...12 (?) oma tuppa, olime veel kaua üleval. Lahe oli jälle. Muidugi, enne seda, käisime allkorrusel, kus enne sõime, seal oli joogipoolist ning inimesed istusid, poolunised näod ees, ajasid juttu.

Igastahes, mida ma veel ööst mäletan, oli see, et ma ei mäleta midagi. Lihtsalt rääkisime ja rääkisime ja rääkisime ning ma vajusin täiega ära migni hetk. Aa, Margret käis meie toas ja ma sain antuke ta Sprite´i juua, awwie.

Ülitore päev oli...vaimustavalt head mälestused :3

PS! Uuendan seda postitust kindlasti veel piltidega, võimalik, et ka mõningase jutuga, hetkel mul lihtsalt kõiki pilte veel pole; seniks aga - olge tupsud! :D

Libe kala, lögane soola-heeringas ja rebased

Täitsa võsa ikka! Ma pole jälle nii kaua aega kirjutanud midagi. Kurb-kurb :´)

Iga kord, kui uuesti blogima hakkan, teen avastuse, et tuleks ikkagi vähem kirjutada! xD Hahaha.. Mu elu on liiga põnev ja igast peävast tahaks ilge romaani teha teile, mu armsad, kuid pean nentima, et sellist suurt eesmärki esile võttes põrun kiiresti. Mu pea küll väntab igasuguseid lausete meistriteoseid, kuid ma ei suuda ealeski panna oma mõtteid niiviisi kirja. Ma soovin, et oleks mingi masin, mis püüaks mu mõtted kinni ja kirjutaks need üles. Niimoodi saaksin oma peas blogi kirjutada.

Ma täiega tahaks vaikselt ära kirjutada laagri-postitused, ent..ma ei tea, mõsitlikum oleks väikesed kokkuvõtted teha ilmselgelt.

Viimasel ajal on mu eluke täitsa ilus (: Passin arvutis vähem, loen raamatuid rohkem. Suvi ainult hakkab kokku kuivama, õudne, eks? Alles ta mul algas!

Kui ma muidu arvasin, et sel aastal mu suvi pole just parimate killast, siis tegelikult mu suve nautimine algab tõeliselt alles praegu, mil ma sukeldun iga öö raamatutemaailma, leian end puhkamas ning ning naudin aega sõprade ning Jumalaga.

Mul just praegu on ees kahenädalane malev, otse laager ja selle laagri otsa veel teine. Mis edasi...mis te ise arvate? - KOOOL! Mul ei mahu see isegi pähe! Alles ma sian vabaks sellest õudusest, mis tõi oma painavaliku koormusega mu ellu väsimuse, stressi ja masenduse. Oli ainult üks ringituuseldamine ja probleemide lahendamine, ainult üks stress ja kohustustevada.. Kõik lihtsalt nõudsid, et sa teeksid just nende asja erilise hoolega. Pidevalt leidus keegi, kes sinuga rahul olnud. Ma soovin, et oleksin saanud 2x rohkem magada ja 2x aeglasemalt süüa :D

Ma tõesti...ei oota kooli, kui nii öelda. Tavaliselt on kool suve lõpuks minu jaoks juba täielikult unustusse vajunud, ma ei teagi õieti milline inimestepiinamine seal käib, kuni oma jala sinna tõstan ning eismese nädalaga mõistan siis jällegi, et "Ei, ma ei taha siin olla!" Eesti koolisüsteemi me ju kõik armastame <3

 

Aga noh, see polnduki, millest ma rääkida kavatsesin. Rääkides sellest, mis viimasel ajal mu elus toimumas, on siis...hmmm..endalegi üllatuseks tuli nüüd maleva-aeg kätte.

TOHHO KURJA milline kirju seltskond. Kui nii öelda.. Minu malevarühams on 1 poiss ja 14 tüdrukut, what a paradise. Ega ma poisse eriti ei tahaks ka rühma, kui nad on sellised tüüpilsied varapubekalikud rahabossid, kes arvavad, et nad tulid ainult nalja tegema. Võeh, selliseid ma eriti enda rühma ei tahaks. Aga minu rühma ainuke jänkuke on täitsa leebe, küll me ta endale allutame (muahha) :D

Meil oli täna retsimine. Elus esimest korda elasin midagi sellsit läbi. Tõtt-öeldes ma enam 10. klassi nii väga ei igatsegi. Kala ma küll endale enam suu sisse ajada ei kavatse - veel vähem roiskunud kala, nagu kooliretsimistel ikka lahkelt pakutakse... See, mis meiega toimus oli kahtlane ja hull.

Esiteks oli 2 malevarühma kokku pandud, mis tähendas neid 13-14-aastasi puberteedis tähelepanuvajadusega poisijõmpsikaid ja paari tibi, kes natuke olemise rõõmu ja jõudu kahandasid, aga see selleks :) Meile anti mustmiljon täiesti tobedat ja verdtarretavat ülesannet, lihtsamad ees ja hullemad lõpus, millest näiteks võin tuua kala käes teatejooksu; teatejooksu samal ajal, kui jogurtitopsi tühjendasime; vee-jahu-seguse õhupalliga paaris jooksmine (järjekordne teatejooks), lõpuks pidime õhupalli katki tegema ja võite 3 korda arvata kas mustaks (või siis ikkagi valgeks) ka saime... Mul ikka nii hea meel, et see juba läbi on! xD

Ma oigasin ja ohkasin kogu see aeg mõttes, võttes grupiülesannetes jätkuvalt kohustust enda peale (mille peale meenus kool, ning, et ma ei ole nii hea grupitöös, kui individuaaltöös), et mitte enda gruppi alt vedada. Kusjuures - me võitsime ikka mingi 4 mängu vähemalt. Aga ma eriti ei mäleta mängu, kus me poleks sohki teinud, wupi :D Üldiselt sohi tegemine mulle ei istu ja ma ei salli seda, kui inimesed, kes rühmas on, teiste peale ei mõtle, näiteks tööd segavad... Viimane ülesanne oli luuletus kirjutada, mis sisaldas kõiki rüham liikmeid + kahe grupijuhi nime (need, kes mänge korraldasid meile, eks) ja sõnasid: "musi", "suvi" ning "malev"

Kardetavasti mul see luuletus alles pole, ent halvim see polnud, mitte ka parim. Mõni kirjandushuviline tegi sulega ikka korralikku tööd! Sellised riimid, et tule taevas appi! :)

Aga lõuna kujunes mul jah..omanäoliseks. Ei tea nagu õieti, mida arvatagi kogu sellest värgindusest. Ma ei tea, kas järgmisel aastal tulengi malevasse. Kuidagi palju väikeseid on ja endal liiga vana inimese tunne peal, muidugi tunnen, et mul oleks ikka megalt arneneda siinkohal - näiteks kaaslaste tolereerimise teemal. Ma olen üks igavene lammas, et see mulle raskusi võib põhjustada!

Nüüdsets on elu mõte lammas olla. Hakake lambaks! Nagu mina. Rawr <3

Aga ilusat õhtut teile, jätkan juba LIFT Kämpi postidega!! (:

Cutness overdose

 

Järgnev on teadlaste sõnul maailma kõige rahustavam laul:

 https://soundcloud.com/justmusiclabel/weightless-marconi-union

Mulle räigelt meeldib see ka nt:

https://soundcloud.com/justmusiclabel/op-prelude

Ja kui teile ka meeldib, siis siin on terve playlist:

https://soundcloud.com/justmusiclabel

Kõik, mis hiilgab, pole kuld; kõik, mis on kuld, ei hiilga otsekohe.

~Tsauki kallid sõbreeeeeerid ja muidu töllerdajad!~   

Nii palju siis põhjalikust blogimisest... Ma ei suuda enam :D Vähemalt eile oli totaalselt päev otsa selline tunne: "Ei, mina seda sama jama korrata küll ei taha!" XD

Koomiline...eks :D Nüüd peate mu täitsa hariliku igapäevase lobaga harjuma. Kes teab, äkki hakkan tarka juttu ka ajama? :D Hihi.. Igastahes, kes mind teab, võib öelda KUI jutukas ma olen :D Nii jutukas, et tapab. Ma isegi ei tea, kas minust jutukamat on, vahest ikka on, aga...aga kui kirjutamiseks läheb, olen ma harilikult väga hoolas. Ma armastan lobiseda :P

Ma oeln selline, kohati liiga korralik, perfektsionist. Japjap, seep´ see oli. Ja blogimise suhtes on mul alati olnud tunne, et parem juba mitte teha, kui mignid üksikasjad välja jäävad. Mul on üks oma kindel stiil välja kujunenud kirjutades, ning ma muudmoodi ei oska/tahagi.

To taht degree, et ma arvan, et ma absoluustelt ei viitsi mingit pikka juttu ajada enam seoses oam tegemistega. Peaasi, et see mitte orjandus, vaid lõbu oleks. Milleks blogid siis on? :D

Paar päeva tagasi ma vaatasin oma paari aasta tagust blogi ja seda blogi, jagasin vaatamiste arvu postituste arvuga, ainult tsipa jäi see blogi oma populaarsusega alla (need arvud tulid mingi 32 ja 30). Kui aus olla, olen ma üsna ambitsioonikas ja sihikindel inimene, ent ma ei kerja ealeski tähelepanu, vahest olen arg, et seda teha. Kuulus olla on alati lahe mulle tundunud, staariks südninud, yay, (just kidding, eks) :D

Panen teile kristlikku dubsteppi, kuidas tundub? xD DANNU VINNU (tal oli eile pulmaaastapäev, yippie yay yay)!

Viimasel ajal mul on pääääääris hästi läinud. Mul läheb alatihästi, kui mul ideaalsed (=tõelised) sõbrad ümber on. Igaüks vajab sõpru, kuid kas me teame, mida sõprus üldse tähendab? On väga palju palju vanasõnu ja tsitaate sõpruse kohta.

• Sõpra tuntakse hädas. - eesti vanasõna
• Õige sõber kaalub enam kui kuld. - eesti vanasõna
• People who can sense the sorrow behind your smile, the love behind your anger, and the meaning behind your silence are your true friends in life. - everydaylifelessons
• Friends are like melons. You may try fifty before you find a good one. - Claude Mermet
• Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa oled. - assüüria vanasõna
•  Friends who believe in you when others doubt you, friends who tell you can do it when you doubt yourself... these friends are a gift. - everydaylifelessons
• You never want to waste your time with someone who only wants you around when it's convenient for them. - everydaylifelessons
• You will never have to force any relationship that's truly meant to be. - everydaylifelessons
• Your best friends are the ones who first to come in your mind when you want to share something with someone. - everydaylifelessons
•  I’ve learned that my best friends and I can do anything, or nothing, and have the best time. - everydaylifelessons

 Kunagi vanasti mul polnud ühtegi parimat sõpra. Minu jaoks sõna sõber oli miski, mille ma võisin lihtsalt omistada pea igale inimesele, kellega koos aega veetsin. Olles sotsiaalne introvert, on mul alati olnud palju inimesi, kellega koos aega veeta ning ma tõesti hindasin nende seltskonda. Mul oli alati liiga palju sõpru, neid muudkui tuli ja tuli ja ajaga pookis nii palju külge, et mäletan, kui naljakas oli üks valentinipäev, kus otsustasin sõpradele midagi kinkida, ja ostsin kogu oma raha eest umbes 10´le iniemsele kingitusi; või mu sünnipäev, kuhu pere lubas umbes 9 inimest kutsuda, lõpuks oli meid ikkagi umbes 13 ja oleksin veel teisigi tahtnud kutsuda. Siiski tol ajal teadsin, et see pole nagu täitsa see. Nad olid kõik ülitoredad ja ägedad, aga sellist suuremat kontakti polndu mul kunagi kellegagi.

Salamisi ihkasin, et mul oleks vaid paar sõpra, aga selliseid parimaid sõpru, kellega koos ma saaks oma elu jagada ning igast asju ette võtta. See tundus kordades ägedam ja olin isegi natuke kade nende peale, kel oli vähem sõpru. Sest ajaga ma mõistsin, et mulle ei loe üldsegi mitte kvantiteet, vaid kvaliteet. 

Siis tuli mu elus see aeg, kus kõik hakkas kontrolli alt väljuma ja üleüldse muutuma, ka mina muutisn, ning kogu mu sisemaailm. Keset tormide möllu, mis üle mu pea käis, tundsin ma, et mul pole ühtäkki enam ühtegi sõpra, kellele toetuda. Need paljud, kes minu jaoks alati olid olemas olnud, olid olemas küll, aga isegi, kui and mind kuulasid, ma teadsin, et nad ei mõista. Ma ei leidnud nende juurest pelgupaika, toetust. Lõpuks läks kõik selleni välja, et ma ei osanud enam kedagi usaldada. Mu peas tekkis väga kindel idee sellest, milline peaks olema sõber, kuid ma ei leidnud inimesi, kes oleks vastanud nendele skaaladele. Sõna "sõprus" kaotas sel hetkel minu jaoks tähenduse.

Teismelisena inimene kogeb nii palju uut enda jaoks ning see on enamasti suurte muutuste aeg, kus noor hakkab välja kujunema, nii sisemiselt kui välimiselt. Minu jaoks on see aeg olnud eksimuste, segaduse ja asjade ümberhindamise aeg. Olen muutunud igasse suunda ning vahel mõtlesin, et kas see on ka hea, kas polnud mitte parem see mina, kes oli siiras ja süütu, alati õnnelik ning mõtles angu laps. Suurem vastutus annab suurema koorma, ning suurem koorem toob rohkem takistusi, takistused toovad raskusi, ning need panevad, olenevalt inimesest, kas kasvama või kokku varisema. Üks on vaid kindel, see on kindel, et elu läheb alati edasi! Hoolimata kõigist raskustest meie ümber, on alati kuskil vastused kõigile küsimustele, kuskil on lootus ja väljapääs. Raskuste ajal kasvab meie maailm justkui kokku, oleme pimedad ja meeleheitel pääsema oma koormast, ning see teeb meie maailampidli kitsaks, me mõtleme vaid hetkeolukorrale nign endale, kõikidele oma muredele. Siis on oluline, et oleks keegi, kes mõistab. Mõni sõber.

Mina liigitan sõpra selle järgi:

1. Sõbraga koos on alati parim olla. Te võite koos kõike teha, või ka mitte midagi, ikkagi teil on parim aeg. Koos ei hakka igav, te ei tüdine üksteiste seltskonnast. Kui olete koos, tunnete, et maailm on terviklik, pelgalt koos olles on tuju laes ja muresid vähem. Kui teda pole, siis igatsed teda. Ning viimaks, te ei lähe iga pisiasja pärast tülli, sets hoolite üksteisest.
2. Sõprus on kahepoolne. Pole vaid sina, kes suhelda tahab, vaid ka teine pool tunneb sinu vastu huvi. Teie vaheline usaldus on ka kahepoolne, vaid sina ei usalda oma probleeme sõbrale, vaid ka tema räägib sulle enda muredest ning te olete üksteise jaoks olemas ning mitte üksnes ei vaata pealt teise elu, vaid mängite ise rolli selles.
3. Tõeline sõber on ülesehitav, aus, inspireeriv. Ta ei räägi ühtegi asja seljataga (v.a kiidab), kui ta näeb probleemi, siis ta teeb selle sulle kohe selgeks, et koos ühist teed sellest välja leida. Teie vahel on tugev kontakt.
4. Sõber võtab sind sellisena, nagu sa tegelikult oled. Ta oskab hinnata nii su nõrkusi kui tugevusi ning armastab sind nii rasketel kui ka headel aegadel.

On väga palju selliseid inimesi, kes on peaaegu-sõbrad, ent kel jääb mõni omadus puudu. Need pole siiski need tõelised sõbrad. Let the search continue! PS! Iga inimene sobib erinevate inimestega, seega võib juthuda, et vahel me ei sobi teatud iniemstega ja see on OK, jäta nad. Pole olemas ideaalset inimest, on olemas ideaalne klapp ja tõeline sõprus.

Ma ei oska isegi sõnadesse panna, mida tähendab minule sõprus. Ma ei tea, kes ma oleksin, kus ma oleksin ilma oma sõpradeta. Kui noorena ei olnud sõnal "sõprus" minu jaoks peaaegu tähendustki, siis nüüd on need teatud inimesed, kes on andnud minu jaoks sellele sõnale väga sügava tähenduse. Viis, kuidas ma nendega tuttavaks sain, oli läbi saatuse, juhuse või Jumala - kuidas kellegile nimetada meeldib! Ühe juurde läksin juttu ajama, teisega hakkasime neti kaudu suhtlema, mõlemast tundsin KOHE esimeste minutite, tundide ja päevadega ära, et nendest saavad suured sõbrad, et nad on erilised, kuidagi teistmoodi. (:

Teema lõpetuseks oskan ma ainult öelda, et sõprus annab elule tähenduse. ärge norutage, kui teil pole sõpru või kui teil on mingisugused jamad suhtlemisega, head ajad on veel ees! Osake sõpru ära tunda ning ärge ohverdage end liigselt kellegi pärast, kes sellest ei hooligi. Üks lehekülg, mis min palju inspireeris: http://everydaylifelessons.com/

 (=^-ω-^=) KASSIMAANIA (=^･ｪ･^=)

 Mul on maailma lahedaimad kassid. Stella ja Eeva. Eva on see põhiline badass tüüp, kes ronib kilekottidesse, hüppab ja kargab kõikjal ringi nagu mõni hüpik ja on paras päevakloun. Ta on krutskeid nii täis, et ma naeran teda kogu aeg. Ta on kõige naljakam veel siis, kui tal kõrv tagurpidi läheb, ta unine nägu on parim ning ta näugub väga naljakasti! xD 

Stella on niisama selline kuninglik daam, kes valib seltskonda. Ta on malbe ja kohati arg, armastab käia silitamas ja limpsimas, muidugi ikka siis, kui süüa tahab saada. Vahel oli nagu Eeva ema ja lakkus teda. Vahel teevad mööda korterit rallit. Stella on parim! xD

No ma rohkem ei viitsi. Võib-olla tuleb veel üks paaritunnine ring, et teha postitus järgmisest laagri päevast! Seniks, byebye! ^^

Lõpetan ka ühe väärtusliku vanasõnaga! (:

When you say you'll meet someone at 11:00 AM, be there at 10:45. When you promise a check on the 30th, send it on the 28th. Whatever you agree to do, do it a bit more. Start with your family and friends, then extend it to everyone you deal with. News will soon get around that you are a person of your word.

LIFT KÄMP // 15.juuli

„Oi! Teie taas siin?“

 Täna tahan kirjutada esmaspäeavst, 15. juulist. Aiiii kuis´ ma seda päeva ootasin. Nädalaid. Kes ei tea, siis 15. - 18. juuli oli toimumas LIFT Kämp 2013, mis seisneb põhimõtteliselt selles, et korraldatakse seikluslaager, mdia grupp ameeriklasi läbi aitab viia, see on Risttee suvelaager :3

Wuppiduuuu, Madleen oli minuga tulemas sinna laagrisse >< Täitsametsas kudias am seda ootasin!!! Ma ei mäletagi, mitu tundi ma ösöel magasin, igastahes olin ma suure osa ööst arvutis ja pakkisin paralleelselt kotti. Panin kuhjaga riideid kaasa, nagu alati, aga unustasin lõpuks ikkagi sokid ja käterätiku kaasa võtta xD 

Madleen pidi 9.30-se bussiga jõudma, aga sain hommikul talt sõnumi, et ta jäi sellele hiljaks. Natuke kurb oli, teades, et ma kavatsesin taga chillida ja süüa anda minu pool (you remember, potato salad, doncha? *wink*), aga siis ma ütlesin endale, et saan toitu niisama kaasa ka võtta ja magasin veel üle tunni aja head und.

Madleeni buss jõudis Tartusse millalgi 11 ajal, LIFT Kämpi kogunemine oli bussijaamas kell 12.15. Ma olin nagu surm, kui oma suuuuuuure kotiga bussijaama jõudsin >_^ Siis ma pidin lihtsalt pingile istuma ja jäin sinna 10-15 minutiks, kuni mu väike Kaubamajja lippas, tüüp unustas ühe asja koju ja läks ostis selle xD

Ja kui me kogunema hakkasime sinna hoonesse, siis tulid ameeriklased ja eestlased ja igasugu raffas, tegin tutvust laagri särkidega, rawr kui ilusat värvi need olid :D :D :D Ja niisama rääkisin Maddiele inimestest. Olin exxxccccited ka.

Kui meil buss välja hakkas minema, siis esimene reaktsioon oli mul: "PÄRNU?! Kas me läheme Pärnusse? Hannale külla!?! Hanna, ma tahan sind näha!!! xD", aga just siis, kui olin seda oma peakeses lootnud, tuli Betti, naeris näkku (heas mõttes) ja ütles, et me läheme Viljandisse. Nu što? ><

Bussisõit oli tegelt mõnusalt pikk, üle tunni aja (ma armastan pikki bussisõite!) ja me lobisesime k o g u aja Maddie´ga. Kvaliteetaeg missugune! Me vist naersime ka natuke liiga palju :P

Ja kui me kohale jõudsime, siis natuke jalutasime, kuni jõudsime tolle vana kirikuni, kus ööbisime. suht 20 aastat oli too Viljandi kogudus üritanud omale kirikut ehitada, see oli siiani poolik, kole kahju hakkas. Aga oemti oli seal kuidagi nii kodune ja hea ja mõnus ööbida :P Algul kolisime kõik tubadesse ja tõmbasime natuek hinge, pooled ameeriklased ja osa korraldajaid olid seal kohapeal olnud juba sel ajal, kui me Tartus bussijaamas kogunesime, et süüa teha <3

Nõnda, kui kohale jõudsime, ootas meid juba söök ees, American breakfast :P Laud oli lookas; võileivamaterjali oli, krõbinaid, Ameerikast toodud maapähklivõid, puuvilja, igast jooke, arbuusi. Hingetuks võttis...;´)

Sõime väljas laudade taga, ühe laua taha mahtus suuuuuurem hulk inimesi (~8). Üks ameeriklane, kelle kõrvale ma istuma potsatasin, märkas mu New York Yankees logoga prille. Guess what, ta hakkas sellest kõigile rääkima, mulle pajatas, et see on halvim tiim jne. Koomiline, väga koomiline. Juba eelmise aasta laagris oli ameeirklastel mu prilldiega teema, oleksin tahtnud maa alla vajuda, peaasi, et ta nüüd sellest kõigile ei kuulutaks, ei tahaks seetõttu tähelepanu keskpunkti sattuda! xD ><

Peale sööki jagati laagri T-särke laiali ja KÕIK panid selga ka. Alguses me Madleeniga ei kavatsneud neid kohe kanda, aga ei jäänud eriti valikut >o<

Siis algas mäng, esmalt läksime kõik randa, siis räägiti ära reeglid. Teema oli selles, et me pidime piiiika maa (see oli umbes 2 km, ma pakuks) Viljandi linnas lossivaremeteni kõndima, suur anum veega täidetud, anumas olid kõikjal (k.a. korgis) augud sees ja me saime ainult käsi kasutada, et neid auke kinni katta; muidugi mingeid vihjeid meiele i antud selle kohta, kus need varemed on. Lihstalt teadsime, et peame kandma antud veeanuma koguses vett sinna kohale ja ümber kallama. Kui piisavalt vett ei too, tuleme uuesti tagasi ja krodame protsessi. The worst game ever XD Hahahahhaaaaaa

Väljas leegistes tohutu kuumus ja kõndides selle massiivse veekobakaga ringi, saime me kohati märjaks, kohati takerdusime üksteise otsa, kuna me mingi kuuekesi kõik koos vedasime seda ringi, üritades katta kõiki auke, mis oli täeisti ilmseleglt võimatu, jättes igalepoole maha veeraja, mille järgi teiste tiimide radu mõistsime; samal ajal oli asi koahti kiiruse peale ja pidime kohalikelt teed küsima, nõnda, laagri särgid seljas, oli päris äge mööda Viljandit ringi käia. ><

Kui me lõõõõõõõõõpuks peale lõõmavat tundi kohal olime kirikuvaremete juures, btw, selleks ajaks andsime veeanuma vaid Bettile ja ergutasime teda sellega jooksma, kiirustasime paarist meeskonnast mööda. Poistemeeskond, kes enne meid kohal oli, olevat juba sohki teinud vahepeal. Igastahes...enne vee ärakallamist pidiem seda anuamt käest kätte loopima, nii et ükski seda maha ei pillanud (võite arvata, kas vett jäi vähemaks sellega), alles siis saime edasi liikuda ning allesjäändu raasukese ära kallata.

JA MEID SAADETI UUESTI VETT TOOMA. Selleks hetkeks oli kõikidel võhm täiesti väljas ja ainuke mõte, mis meil peas oli, oli cheatida, cheatida, cheatida! Mõtlesime, et kogume pudeleid (produktiivne idee ühelt cheativalt meeskonnalt) ja läheme järve äärde, kust mäng algas, kus me täitsime oma veeanuma, ning täidame ka pudelid, ning siis läheme kogu tee varemeteni, kuskil nurgataga täidame oma katkise veeanuma ära ja siis paneme rutuga ajama, et see vesi ümber kallata :P

Guess what, meie tee peale jäi taarapunkt! Mis me, hullud, siis pähe võtsime? Eks ikka prügikastidesse sorima. Eih, mitte rõõmuga, kerge pahameelega. Ja meie saak oli 2 veinipudelit, üks rokkane pudel ja üks aktkine kilekott. Tagasiteel järvekeseni oli lõbu laialt, järgisime kogu aeg silmanurgast, ega pollaried ksukil pole, suht lahe on alaealistel veinipudelite - pealegi katkistega - ringi käia mööda linna. Jõudes selle järvekeseni, kust vett ammutasime, panime ka pudelid täis, kilekotti vist ei kasutanudki, katkine nagu see oli. 

Üks tüdrukutetiim oli sealsamas, nende strateegiat ma nagu ei mõistnud, igastahes nad karjusid: "Cheaters, cheaters, cheaters!" meile kogu aeg :D Ise neil oli mängu lõpuks üldse kaevust vett toodud (korraldajad nägid pealt nende chatimist XD) ja katkise anuma toppisid kõrsi täis, ehkki tohtis ainult käsi kasutada..

Mina, igastahes, võtsin meie katkise anuma tassimise 2. ringi ajal enda peale. Kõndisin suurima kiirkõnniga, koguni jooksin, kiirus luges, hoolimata mu väsimusest ja palavusest panin ma täiega kiiresti, vahepeal, mäletan, toppisin veeanuma pähe ja kõik vesi nõrgus otse mu näole ja juustesse, aga see oli üllatavalt värskendav ja mõnus, ei tahtnud tiimi alt vedada, ehkki see jäi siiski piiiika kaarega maha minust, nii et oli kogu aja mu vaatevinklist väljas, kuni neid ootama jäin üsna lossivaremete lähistele, vesi muudkui voolas kogu see aeg välja, aga kui and jõudsid, täitsime seak anuma uuesti ära ja tuli jälle joostes varemeteni jõuda.

Nagu seletasin, oli enne vee ärakallamist vaja seda anumat käest kätte loopida...ma sain vastu jalga ja see paistetas üles ja tekkis sinikas, tase! XD

Kuid siis, kui selle 2. korra olime ka läbinud, öeldi, et kuna 1 tiim juba sai ülesande täidetud (tõid kilekottide viisi vett ja taastäitsid oma katkist veeanumat), ei pea meie 3. korda minema. Istusime maha...mina olin täiesti zombie selleks hetkeks. Kaua me nõnda ei istunud, siis tulid ka viimased tiimid ja kostus uudis sellest, et iga tiim oli sohki teinud. Naersin endamisi.

Aga siis läksime me sinnasamma muruplatsile ja istusime maha, meile oli ette valmistatud piknik, 2 inimest (need, kes koos laagrisse registreerisid) istus ühele tekile ja siis jagati snäkke ja jooke. Sellistel piknikuaegadel, need olid peale igat mängu, arutasime me lahti, mis oli mängu mõte ning lugesime piibli kirjakohti sellest. Iga mäng oli seotud ühe Jeesuse imega (Jeeusse 7 imet oli laagrit läbiv põhiteema), seega oli 7 imet = 7 mängu.

Siia pildile on ainult Madleen jäänud peale, mina mitte (nuux)

 Iga pikniku lõpus oli ka nii, et keegi rääkis oma lugu (=kuidas ta kristlaseks sai), mitte lampi ei valitud inimesi, vaid need olid ette otsustatud ja neile öeldi varem seda, et nad saaksid rääkimist ette valmistada. Oma lugu jagas Numpsu. Ta rääkis lihtsalt ja mõnusalt seda, kuidas Jeesuseni jõudis, see lausa puudutas, ning ma usun, et see puudutaski paljude südameid.

Ja peale seda kõike veel, tegime paar ühispilti, vahest tunnete mu ära minu baby-face princess olekust.

Siis me pidime veel jala tagasi kõmpima ööbimispaika. ma väga hästi ei mäletagi, mis täpselt edasi oli. Ilmselt kutsuti meid siis hoone 1. korrusele (muidu viibisime keldrikorrusel), kus, et kogudust aidata nende peatse aastapäeva puhul, hakkasime tööd tegema; inimestele jagati välja, kes pesi aknaid, kes võttis tolmu, mehed tassisid raskusi, üks naismeeskond pesi autot ka XD Väga kaua ei läinud minul ja Madleenil. Vahepeal avastasime ühe kind of salakäigu, kus me vabal ajal aega veetsime Maria, mina, hiljem ka Billy, kes meid seal märkas ja järele tuli, ja trollisime ühte tüüpi telefoni teel. Vabal ajal ju muud teha pole. Mkm! Kogu aja tegelt Maria ja Maddie messisid selle tüübensiga. Ja kui me seal salakohas olime vahepeal, siis me lasime Billy´l inglise keelt rääkida. Mehikesele ju meeldib nii väga inglise keel, tegiem heateo talle lausa!

 Tegime oma aknapesu ära ja siis olime hääästi väsinud ja läksime uuesti allakorrusele, kus oli teisigi töötuid, mina hakkasin klaverit mängima, Madleen kuulas, üks ameeriklane käis meile Reese´seid jagamas. Tegime Madleeni ja Mariaga pilti.

Nja, see oli ka kahtlemata liiga palju teemasse, et ignoreerida!

Kohapeal oli jälle juba söögitegemist alustatud. Mingi hullult oivaline mehhikopärane näm-näm söök. Sõime siis kõik koos ja sain jälle igast ägedate ameeriklastega ühte lauda, tõsiselt lõbus oli :P Võitja-tiimile jagati veel kommi ka, jelly beanse, üks punane oli jõulumaitsega :D :D :D.

Das ist called jelly beans!!!!! ><

Nu peale seda ma üldse ei mäleta mis toimus, naljakas, kuid täpselt nädal aega on möödas :D Igastahes mignil hetkel ma sain Janiga tuttavaks. Olin niisama äge ja rääkisin jaapani keeles, mul oli JAFFi särk + mobiili taga on ka JAFFi kleeps, nõnda see tüübends mu juurde tuli, küsima, mida se emärk tähendab ja jutt läks üle Jaapanile.

Vahepeal, kui ma toas riideid tahtsin vahetada, siis ma võtsin välja ühe oma valge kampsuni ja Marial just oli ka üks valge kampsun seljas. Maria: "Oi, Loviisa, meil on ju täitsa sarnased kampsunid!" Mina: "Ja, ainult et minu oma on ilusam." Siis mulle jõudis kohale, mida öelnud olin, ja olime ülejäänud aja naerukrampides Mariaga. Ma vist olin mõtetega mujal, igastahes tean, et see polnud see, mida ma öelda tahtsin! XD

Õhtupoole toimus veel üks mäng. Selleks kogunesime jälle ülakorrusele, ehk 1. korrusele. Tehti tiimid (nimekirja alusel), minu tiimi kuulus Madleen, Liisa, Eva-Lota ja mina. Case oli seekord selline, et me valisime igale liikmele tiimis järjekorranumbri 1-4ni, 1. inimene pidi vaatama pilte ja meelde jätma, liikuma 2. inimeseni aj seletama mis järjekorras pildid olid; teine inimene seletabe dasi 3. inimesele; 3. inimene seletab edasi 4. ja 4. läheb ning paneb pildid õigesse järjekorda. Muidugi polnud see asi nii lihtne, kui tundus, vaid hoopis kordades hullem.

Esiteks, piltideks oli 4 peaaegu idenstet pilti, algul 1. asjana tundus mulle, et pildid erinevad vaid värvitooni poolest, kuni sain aru, et 3. pildil on jutumull: "Õu, kuule, see on Jeešuš ju!" - kui ma ei eksi, oli see tekst seal mulli sees sõna sõnalt selline :D 4. pildil oli, pika vaatamise peale, taustal isikene tigutorn. 1. ja 2. pildil oli ka 2 erinevust, aga nendest ei saanud ma enne aru, kui peale mängu lahti seletati...

Nõnda läksin ma peale piiiiiiiiika vaatlust (ahjaa, pilte sai vaadata peaaegu täielikus pimeduses, ehk väga väga väga halvas valguses ainult, selleks valiti halvim ruum xD) 2. inimese juurde, andsin oma seletuse, ülejäänud aja olin närvis. Ma ei teagi, miks, aga oli pime, kinda külm, kuulsin äikese müristamist....võisiis...seda tekitas see, kui inimesed kõndisid mööda liikuvaid laudu. Süda pumpas. Kuulsin, et 4. inimesel olevat raske, sest 4 pildi asemel on hoopis 8 tk vaja õigesse järjekorda panna! Arvestades minu kesist seletust mõtlesin, et see läheb hullumajaks. GREAT! 

Aeg täitsa venis ja venis, kui 2. tiimikaaslane tuli mu juurde tagasi, ütles, et tagumine pool piltidest oli õigesti pandud ja nüüd oli vaja täpsemalt seletust esimeste piltide kohta, sest värvitoonid pole piisavalt selge. Ikkagi, peale veel pikemat piltide silmitsemist ei osanud ma palju muud seletada, kui värvitoone. 

Siis oli veel närvilist ootamist, 2. inimene tuli mu juurde ja ütles, et me saime tehtud, aga kuna teised tiimid veel mängivad, pean am võimalikult ükskõikse näoga olema ja mitte kellegile ei tohi öelda, et me juba ära tegime. Mulle anti käsk alla minna, sinna, kus pildid olid. Seal istus veel 1 ameeriklane ja 2 eestlast ning nende käsutuses oli kellegi peegelkaamera. Sai natuke nalja tehtud sellega. Ja keegi pildiimetlejatest tegi omakorda pulli, vahetades paari pildi asukohad ära XD

Ma tegelt ikkagi reetsin kogemata selle ära, et meil läbi on. Võitjateks me ikkagi ei tulnud XD 2. koht :/ Allakorrusele toodi siis need pildid ja alles siis sain neid õiges valguses näha, samuti seletas Daniel ära 1. ja 2. pildi erinevuse.

Peale seda tuli jälle piknik, tegime sees seda. Istusime 0. korrusele (meie armas kodune keldrikorrus) ja meile jagati snäkke ning juua. Lugesime siis piiblit selle kirjakoha kohta ja peale seda oli ülistus. 3 inimest tegi muusikat, halb osa oli see, et sõnu polnud xD Aga igastahes ma nautisin ülistamist t-ä-i-e-g-a!!!!

Üks laul, osa ülistusest, mille ma avastasin:

Siis oli kell midagi 22.45 kandis. Peale seda öeldi, et 23.05ni on vaba aega, et saab väljas olla, suur grupp inimesi läks poodidesse. Mul raha polnud :D Olime Maria ja Maddiega kuskil pingipääl ja klõpsutasime aga pilte. 

Udused preilid

 Ja kui aeg otsa sai, oli ka päevaplaan suht läbi, kohas, kus enne "piknikku" tegime ja pinkidel istusime, pandi lauamänge, nõnda mängisime Madleeni, Maria ja Janiga "SET"i, olin selles alguses kolehalb, algaja pealegi! Maria tegi tuule täiega alla! Hullult tore aeg oli koos ja me veel õhtu otsa rääkisime juttu, istusime 1. korrusele kuhugile pinkidele, kella 2ni öösel olime seal. Rääkisime maast ja ilmast, igaüks pajatas oma elulugu (umbes tunnistuselaadne), kuulasime ülistusmuusikat, laulsime kaasa ka, kusjuures minu ja Jani hääled blendisid täiega hsäti kokku veel. Made ütles, et me peaks plaadi salvestama koos, sest siis ta ainult meid kogu aeg kuulaksi. Awwrawr. vahepeal oli Marial ja Janil kõht tühjaks läinud ja võtsime alt külmikust, kuhu olin toppinud süüa, minu tehtud kartulisalati. Yeehaw, nad said midagi süüa ja mul oli hea meel nende üle. 

Allkorrusel juba selleks ajaks kõik magasid, paaaaalju norskamist oli kuulda ja muidu naljakas oli :P Tegelikult paar üksikut inimest ikkagi kuskil leidus, näiteks need 2, kes kuskil pimeduses ringi komberdasid, et meid ehmatada (vahepeal siegi suutsid Jani kiljuma panna, mwhaha). Et päris creepy oli kui aus olla, sest nad olid kaua seal peidus ja tegid hääli. :D 

Hiljem, kui sinna tuppa, kus meie asjad olid, komberdasime, oleks peaagu inimestele osta kõndinud ja näitasime valgust näkku ning ajasimegi osad üles :D Juhtub ikka! ^^

Meie neljakesi, lahedikud sellised, magasime hoopis eraldi kohas, kus oli vaiksem ja mõnusam. Lõbus öö oli, ega ma palju magada ei saanud, mingi 5h vms, ärkasin tund aega enne äratuskella üles ja Made oli ka üleval ja me plärasime (võinoh, sosistasime). It was kinda fun. xD

---

Ilmselt võiks ma siia veel pilte lisada, teksti kohendada ja juurde kirjutada, sest on veel nii palju, mis mul on kas meelest läinud või vales järjekorras, aga mul on hea meel, et sain kirjutamisega kuidagimoodigi ühele poole, sest - nagu näha - on see mu järjekordne pikk postitus ja see võttis umbes 3-4 h aega :P Nüüd vaene väike väsinud Loviisa puhkab ja homme kirjutab juba jälle, siis saab rohkem pilte! :P