„Oi! Teie taas siin?“
Täna tahan kirjutada esmaspäeavst, 15. juulist. Aiiii kuis´ ma seda päeva ootasin. Nädalaid. Kes ei tea, siis 15. - 18. juuli oli toimumas LIFT Kämp 2013, mis seisneb põhimõtteliselt selles, et korraldatakse seikluslaager, mdia grupp ameeriklasi läbi aitab viia, see on Risttee suvelaager :3
Wuppiduuuu, Madleen oli minuga tulemas sinna laagrisse >< Täitsametsas kudias am seda ootasin!!! Ma ei mäletagi, mitu tundi ma ösöel magasin, igastahes olin ma suure osa ööst arvutis ja pakkisin paralleelselt kotti. Panin kuhjaga riideid kaasa, nagu alati, aga unustasin lõpuks ikkagi sokid ja käterätiku kaasa võtta xD
Madleen pidi 9.30-se bussiga jõudma, aga sain hommikul talt sõnumi, et ta jäi sellele hiljaks. Natuke kurb oli, teades, et ma kavatsesin taga chillida ja süüa anda minu pool (you remember, potato salad, doncha? *wink*), aga siis ma ütlesin endale, et saan toitu niisama kaasa ka võtta ja magasin veel üle tunni aja head und.
Madleeni buss jõudis Tartusse millalgi 11 ajal, LIFT Kämpi kogunemine oli bussijaamas kell 12.15. Ma olin nagu surm, kui oma suuuuuuure kotiga bussijaama jõudsin >_^ Siis ma pidin lihtsalt pingile istuma ja jäin sinna 10-15 minutiks, kuni mu väike Kaubamajja lippas, tüüp unustas ühe asja koju ja läks ostis selle xD
Ja kui me kogunema hakkasime sinna hoonesse, siis tulid ameeriklased ja eestlased ja igasugu raffas, tegin tutvust laagri särkidega, rawr kui ilusat värvi need olid :D :D :D Ja niisama rääkisin Maddiele inimestest. Olin exxxccccited ka.
Kui meil buss välja hakkas minema, siis esimene reaktsioon oli mul: "PÄRNU?! Kas me läheme Pärnusse? Hannale külla!?! Hanna, ma tahan sind näha!!! xD", aga just siis, kui olin seda oma peakeses lootnud, tuli Betti, naeris näkku (heas mõttes) ja ütles, et me läheme Viljandisse. Nu što? ><
Bussisõit oli tegelt mõnusalt pikk, üle tunni aja (ma armastan pikki bussisõite!) ja me lobisesime k o g u aja Maddie´ga. Kvaliteetaeg missugune! Me vist naersime ka natuke liiga palju :P
Ja kui me kohale jõudsime, siis natuke jalutasime, kuni jõudsime tolle vana kirikuni, kus ööbisime. suht 20 aastat oli too Viljandi kogudus üritanud omale kirikut ehitada, see oli siiani poolik, kole kahju hakkas. Aga oemti oli seal kuidagi nii kodune ja hea ja mõnus ööbida :P Algul kolisime kõik tubadesse ja tõmbasime natuek hinge, pooled ameeriklased ja osa korraldajaid olid seal kohapeal olnud juba sel ajal, kui me Tartus bussijaamas kogunesime, et süüa teha <3
Nõnda, kui kohale jõudsime, ootas meid juba söök ees, American breakfast :P Laud oli lookas; võileivamaterjali oli, krõbinaid, Ameerikast toodud maapähklivõid, puuvilja, igast jooke, arbuusi. Hingetuks võttis...;´)
Sõime väljas laudade taga, ühe laua taha mahtus suuuuuurem hulk inimesi (~8). Üks ameeriklane, kelle kõrvale ma istuma potsatasin, märkas mu New York Yankees logoga prille. Guess what, ta hakkas sellest kõigile rääkima, mulle pajatas, et see on halvim tiim jne. Koomiline, väga koomiline. Juba eelmise aasta laagris oli ameeirklastel mu prilldiega teema, oleksin tahtnud maa alla vajuda, peaasi, et ta nüüd sellest kõigile ei kuulutaks, ei tahaks seetõttu tähelepanu keskpunkti sattuda! xD ><
Peale sööki jagati laagri T-särke laiali ja KÕIK panid selga ka. Alguses me Madleeniga ei kavatsneud neid kohe kanda, aga ei jäänud eriti valikut >o<
Siis algas mäng, esmalt läksime kõik randa, siis räägiti ära reeglid. Teema oli selles, et me pidime piiiika maa (see oli umbes 2 km, ma pakuks) Viljandi linnas lossivaremeteni kõndima, suur anum veega täidetud, anumas olid kõikjal (k.a. korgis) augud sees ja me saime ainult käsi kasutada, et neid auke kinni katta; muidugi mingeid vihjeid meiele i antud selle kohta, kus need varemed on. Lihstalt teadsime, et peame kandma antud veeanuma koguses vett sinna kohale ja ümber kallama. Kui piisavalt vett ei too, tuleme uuesti tagasi ja krodame protsessi. The worst game ever XD Hahahahhaaaaaa
Väljas leegistes tohutu kuumus ja kõndides selle massiivse veekobakaga ringi, saime me kohati märjaks, kohati takerdusime üksteise otsa, kuna me mingi kuuekesi kõik koos vedasime seda ringi, üritades katta kõiki auke, mis oli täeisti ilmseleglt võimatu, jättes igalepoole maha veeraja, mille järgi teiste tiimide radu mõistsime; samal ajal oli asi koahti kiiruse peale ja pidime kohalikelt teed küsima, nõnda, laagri särgid seljas, oli päris äge mööda Viljandit ringi käia. ><
Kui me lõõõõõõõõõpuks peale lõõmavat tundi kohal olime kirikuvaremete juures, btw, selleks ajaks andsime veeanuma vaid Bettile ja ergutasime teda sellega jooksma, kiirustasime paarist meeskonnast mööda. Poistemeeskond, kes enne meid kohal oli, olevat juba sohki teinud vahepeal. Igastahes...enne vee ärakallamist pidiem seda anuamt käest kätte loopima, nii et ükski seda maha ei pillanud (võite arvata, kas vett jäi vähemaks sellega), alles siis saime edasi liikuda ning allesjäändu raasukese ära kallata.
JA MEID SAADETI UUESTI VETT TOOMA. Selleks hetkeks oli kõikidel võhm täiesti väljas ja ainuke mõte, mis meil peas oli, oli cheatida, cheatida, cheatida! Mõtlesime, et kogume pudeleid (produktiivne idee ühelt cheativalt meeskonnalt) ja läheme järve äärde, kust mäng algas, kus me täitsime oma veeanuma, ning täidame ka pudelid, ning siis läheme kogu tee varemeteni, kuskil nurgataga täidame oma katkise veeanuma ära ja siis paneme rutuga ajama, et see vesi ümber kallata :P
Guess what, meie tee peale jäi taarapunkt! Mis me, hullud, siis pähe võtsime? Eks ikka prügikastidesse sorima. Eih, mitte rõõmuga, kerge pahameelega. Ja meie saak oli 2 veinipudelit, üks rokkane pudel ja üks aktkine kilekott. Tagasiteel järvekeseni oli lõbu laialt, järgisime kogu aeg silmanurgast, ega pollaried ksukil pole, suht lahe on alaealistel veinipudelite - pealegi katkistega - ringi käia mööda linna. Jõudes selle järvekeseni, kust vett ammutasime, panime ka pudelid täis, kilekotti vist ei kasutanudki, katkine nagu see oli.
Üks tüdrukutetiim oli sealsamas, nende strateegiat ma nagu ei mõistnud, igastahes nad karjusid: "Cheaters, cheaters, cheaters!" meile kogu aeg :D Ise neil oli mängu lõpuks üldse kaevust vett toodud (korraldajad nägid pealt nende chatimist XD) ja katkise anuma toppisid kõrsi täis, ehkki tohtis ainult käsi kasutada..
Mina, igastahes, võtsin meie katkise anuma tassimise 2. ringi ajal enda peale. Kõndisin suurima kiirkõnniga, koguni jooksin, kiirus luges, hoolimata mu väsimusest ja palavusest panin ma täiega kiiresti, vahepeal, mäletan, toppisin veeanuma pähe ja kõik vesi nõrgus otse mu näole ja juustesse, aga see oli üllatavalt värskendav ja mõnus, ei tahtnud tiimi alt vedada, ehkki see jäi siiski piiiika kaarega maha minust, nii et oli kogu aja mu vaatevinklist väljas, kuni neid ootama jäin üsna lossivaremete lähistele, vesi muudkui voolas kogu see aeg välja, aga kui and jõudsid, täitsime seak anuma uuesti ära ja tuli jälle joostes varemeteni jõuda.
Nagu seletasin, oli enne vee ärakallamist vaja seda anumat käest kätte loopida...ma sain vastu jalga ja see paistetas üles ja tekkis sinikas, tase! XD
Kuid siis, kui selle 2. korra olime ka läbinud, öeldi, et kuna 1 tiim juba sai ülesande täidetud (tõid kilekottide viisi vett ja taastäitsid oma katkist veeanumat), ei pea meie 3. korda minema. Istusime maha...mina olin täiesti zombie selleks hetkeks. Kaua me nõnda ei istunud, siis tulid ka viimased tiimid ja kostus uudis sellest, et iga tiim oli sohki teinud. Naersin endamisi.
Aga siis läksime me sinnasamma muruplatsile ja istusime maha, meile oli ette valmistatud piknik, 2 inimest (need, kes koos laagrisse registreerisid) istus ühele tekile ja siis jagati snäkke ja jooke. Sellistel piknikuaegadel, need olid peale igat mängu, arutasime me lahti, mis oli mängu mõte ning lugesime piibli kirjakohti sellest. Iga mäng oli seotud ühe Jeesuse imega (Jeeusse 7 imet oli laagrit läbiv põhiteema), seega oli 7 imet = 7 mängu.
 |
| Siia pildile on ainult Madleen jäänud peale, mina mitte (nuux) |
Iga pikniku lõpus oli ka nii, et keegi rääkis oma lugu (=kuidas ta kristlaseks sai), mitte lampi ei valitud inimesi, vaid need olid ette otsustatud ja neile öeldi varem seda, et nad saaksid rääkimist ette valmistada. Oma lugu jagas Numpsu. Ta rääkis lihtsalt ja mõnusalt seda, kuidas Jeesuseni jõudis, see lausa puudutas, ning ma usun, et see puudutaski paljude südameid.
Ja peale seda kõike veel, tegime paar ühispilti, vahest tunnete mu ära minu baby-face princess olekust.
Siis me pidime veel jala tagasi kõmpima ööbimispaika. ma väga hästi ei mäletagi, mis täpselt edasi oli. Ilmselt kutsuti meid siis hoone 1. korrusele (muidu viibisime keldrikorrusel), kus, et kogudust aidata nende peatse aastapäeva puhul, hakkasime tööd tegema; inimestele jagati välja, kes pesi aknaid, kes võttis tolmu, mehed tassisid raskusi, üks naismeeskond pesi autot ka XD Väga kaua ei läinud minul ja Madleenil. Vahepeal avastasime ühe kind of salakäigu, kus me vabal ajal aega veetsime Maria, mina, hiljem ka Billy, kes meid seal märkas ja järele tuli, ja trollisime ühte tüüpi telefoni teel. Vabal ajal ju muud teha pole. Mkm! Kogu aja tegelt Maria ja Maddie messisid selle tüübensiga. Ja kui me seal salakohas olime vahepeal, siis me lasime Billy´l inglise keelt rääkida. Mehikesele ju meeldib nii väga inglise keel, tegiem heateo talle lausa!
Tegime oma aknapesu ära ja siis olime hääästi väsinud ja läksime uuesti allakorrusele, kus oli teisigi töötuid, mina hakkasin klaverit mängima, Madleen kuulas, üks ameeriklane käis meile Reese´seid jagamas. Tegime Madleeni ja Mariaga pilti.
Tegime oma aknapesu ära ja siis olime hääästi väsinud ja läksime uuesti allakorrusele, kus oli teisigi töötuid, mina hakkasin klaverit mängima, Madleen kuulas, üks ameeriklane käis meile Reese´seid jagamas. Tegime Madleeni ja Mariaga pilti.
 |
| Nja, see oli ka kahtlemata liiga palju teemasse, et ignoreerida! |
Kohapeal oli jälle juba söögitegemist alustatud. Mingi hullult oivaline mehhikopärane näm-näm söök. Sõime siis kõik koos ja sain jälle igast ägedate ameeriklastega ühte lauda, tõsiselt lõbus oli :P Võitja-tiimile jagati veel kommi ka, jelly beanse, üks punane oli jõulumaitsega :D :D :D.
 |
| Das ist called jelly beans!!!!! >< |
Nu peale seda ma üldse ei mäleta mis toimus, naljakas, kuid täpselt nädal aega on möödas :D Igastahes mignil hetkel ma sain Janiga tuttavaks. Olin niisama äge ja rääkisin jaapani keeles, mul oli JAFFi särk + mobiili taga on ka JAFFi kleeps, nõnda see tüübends mu juurde tuli, küsima, mida se emärk tähendab ja jutt läks üle Jaapanile.
Vahepeal, kui ma toas riideid tahtsin vahetada, siis ma võtsin välja ühe oma valge kampsuni ja Marial just oli ka üks valge kampsun seljas. Maria: "Oi, Loviisa, meil on ju täitsa sarnased kampsunid!" Mina: "Ja, ainult et minu oma on ilusam." Siis mulle jõudis kohale, mida öelnud olin, ja olime ülejäänud aja naerukrampides Mariaga. Ma vist olin mõtetega mujal, igastahes tean, et see polnud see, mida ma öelda tahtsin! XD
Õhtupoole toimus veel üks mäng. Selleks kogunesime jälle ülakorrusele, ehk 1. korrusele. Tehti tiimid (nimekirja alusel), minu tiimi kuulus Madleen, Liisa, Eva-Lota ja mina. Case oli seekord selline, et me valisime igale liikmele tiimis järjekorranumbri 1-4ni, 1. inimene pidi vaatama pilte ja meelde jätma, liikuma 2. inimeseni aj seletama mis järjekorras pildid olid; teine inimene seletabe dasi 3. inimesele; 3. inimene seletab edasi 4. ja 4. läheb ning paneb pildid õigesse järjekorda. Muidugi polnud see asi nii lihtne, kui tundus, vaid hoopis kordades hullem.
Esiteks, piltideks oli 4 peaaegu idenstet pilti, algul 1. asjana tundus mulle, et pildid erinevad vaid värvitooni poolest, kuni sain aru, et 3. pildil on jutumull: "Õu, kuule, see on Jeešuš ju!" - kui ma ei eksi, oli see tekst seal mulli sees sõna sõnalt selline :D 4. pildil oli, pika vaatamise peale, taustal isikene tigutorn. 1. ja 2. pildil oli ka 2 erinevust, aga nendest ei saanud ma enne aru, kui peale mängu lahti seletati...
Nõnda läksin ma peale piiiiiiiiika vaatlust (ahjaa, pilte sai vaadata peaaegu täielikus pimeduses, ehk väga väga väga halvas valguses ainult, selleks valiti halvim ruum xD) 2. inimese juurde, andsin oma seletuse, ülejäänud aja olin närvis. Ma ei teagi, miks, aga oli pime, kinda külm, kuulsin äikese müristamist....võisiis...seda tekitas see, kui inimesed kõndisid mööda liikuvaid laudu. Süda pumpas. Kuulsin, et 4. inimesel olevat raske, sest 4 pildi asemel on hoopis 8 tk vaja õigesse järjekorda panna! Arvestades minu kesist seletust mõtlesin, et see läheb hullumajaks. GREAT!
Aeg täitsa venis ja venis, kui 2. tiimikaaslane tuli mu juurde tagasi, ütles, et tagumine pool piltidest oli õigesti pandud ja nüüd oli vaja täpsemalt seletust esimeste piltide kohta, sest värvitoonid pole piisavalt selge. Ikkagi, peale veel pikemat piltide silmitsemist ei osanud ma palju muud seletada, kui värvitoone.
Siis oli veel närvilist ootamist, 2. inimene tuli mu juurde ja ütles, et me saime tehtud, aga kuna teised tiimid veel mängivad, pean am võimalikult ükskõikse näoga olema ja mitte kellegile ei tohi öelda, et me juba ära tegime. Mulle anti käsk alla minna, sinna, kus pildid olid. Seal istus veel 1 ameeriklane ja 2 eestlast ning nende käsutuses oli kellegi peegelkaamera. Sai natuke nalja tehtud sellega. Ja keegi pildiimetlejatest tegi omakorda pulli, vahetades paari pildi asukohad ära XD
Vahepeal, kui ma toas riideid tahtsin vahetada, siis ma võtsin välja ühe oma valge kampsuni ja Marial just oli ka üks valge kampsun seljas. Maria: "Oi, Loviisa, meil on ju täitsa sarnased kampsunid!" Mina: "Ja, ainult et minu oma on ilusam." Siis mulle jõudis kohale, mida öelnud olin, ja olime ülejäänud aja naerukrampides Mariaga. Ma vist olin mõtetega mujal, igastahes tean, et see polnud see, mida ma öelda tahtsin! XD
Õhtupoole toimus veel üks mäng. Selleks kogunesime jälle ülakorrusele, ehk 1. korrusele. Tehti tiimid (nimekirja alusel), minu tiimi kuulus Madleen, Liisa, Eva-Lota ja mina. Case oli seekord selline, et me valisime igale liikmele tiimis järjekorranumbri 1-4ni, 1. inimene pidi vaatama pilte ja meelde jätma, liikuma 2. inimeseni aj seletama mis järjekorras pildid olid; teine inimene seletabe dasi 3. inimesele; 3. inimene seletab edasi 4. ja 4. läheb ning paneb pildid õigesse järjekorda. Muidugi polnud see asi nii lihtne, kui tundus, vaid hoopis kordades hullem.
Esiteks, piltideks oli 4 peaaegu idenstet pilti, algul 1. asjana tundus mulle, et pildid erinevad vaid värvitooni poolest, kuni sain aru, et 3. pildil on jutumull: "Õu, kuule, see on Jeešuš ju!" - kui ma ei eksi, oli see tekst seal mulli sees sõna sõnalt selline :D 4. pildil oli, pika vaatamise peale, taustal isikene tigutorn. 1. ja 2. pildil oli ka 2 erinevust, aga nendest ei saanud ma enne aru, kui peale mängu lahti seletati...
Nõnda läksin ma peale piiiiiiiiika vaatlust (ahjaa, pilte sai vaadata peaaegu täielikus pimeduses, ehk väga väga väga halvas valguses ainult, selleks valiti halvim ruum xD) 2. inimese juurde, andsin oma seletuse, ülejäänud aja olin närvis. Ma ei teagi, miks, aga oli pime, kinda külm, kuulsin äikese müristamist....võisiis...seda tekitas see, kui inimesed kõndisid mööda liikuvaid laudu. Süda pumpas. Kuulsin, et 4. inimesel olevat raske, sest 4 pildi asemel on hoopis 8 tk vaja õigesse järjekorda panna! Arvestades minu kesist seletust mõtlesin, et see läheb hullumajaks. GREAT!
Aeg täitsa venis ja venis, kui 2. tiimikaaslane tuli mu juurde tagasi, ütles, et tagumine pool piltidest oli õigesti pandud ja nüüd oli vaja täpsemalt seletust esimeste piltide kohta, sest värvitoonid pole piisavalt selge. Ikkagi, peale veel pikemat piltide silmitsemist ei osanud ma palju muud seletada, kui värvitoone.
Siis oli veel närvilist ootamist, 2. inimene tuli mu juurde ja ütles, et me saime tehtud, aga kuna teised tiimid veel mängivad, pean am võimalikult ükskõikse näoga olema ja mitte kellegile ei tohi öelda, et me juba ära tegime. Mulle anti käsk alla minna, sinna, kus pildid olid. Seal istus veel 1 ameeriklane ja 2 eestlast ning nende käsutuses oli kellegi peegelkaamera. Sai natuke nalja tehtud sellega. Ja keegi pildiimetlejatest tegi omakorda pulli, vahetades paari pildi asukohad ära XD
Ma tegelt ikkagi reetsin kogemata selle ära, et meil läbi on. Võitjateks me ikkagi ei tulnud XD 2. koht :/ Allakorrusele toodi siis need pildid ja alles siis sain neid õiges valguses näha, samuti seletas Daniel ära 1. ja 2. pildi erinevuse.
Peale seda tuli jälle piknik, tegime sees seda. Istusime 0. korrusele (meie armas kodune keldrikorrus) ja meile jagati snäkke ning juua. Lugesime siis piiblit selle kirjakoha kohta ja peale seda oli ülistus. 3 inimest tegi muusikat, halb osa oli see, et sõnu polnud xD Aga igastahes ma nautisin ülistamist t-ä-i-e-g-a!!!!
Üks laul, osa ülistusest, mille ma avastasin:
Siis oli kell midagi 22.45 kandis. Peale seda öeldi, et 23.05ni on vaba aega, et saab väljas olla, suur grupp inimesi läks poodidesse. Mul raha polnud :D Olime Maria ja Maddiega kuskil pingipääl ja klõpsutasime aga pilte.
 | ||||
| Udused preilid |
Allkorrusel juba selleks ajaks kõik magasid, paaaaalju norskamist oli kuulda ja muidu naljakas oli :P Tegelikult paar üksikut inimest ikkagi kuskil leidus, näiteks need 2, kes kuskil pimeduses ringi komberdasid, et meid ehmatada (vahepeal siegi suutsid Jani kiljuma panna, mwhaha). Et päris creepy oli kui aus olla, sest nad olid kaua seal peidus ja tegid hääli. :D
Hiljem, kui sinna tuppa, kus meie asjad olid, komberdasime, oleks peaagu inimestele osta kõndinud ja näitasime valgust näkku ning ajasimegi osad üles :D Juhtub ikka! ^^
Meie neljakesi, lahedikud sellised, magasime hoopis eraldi kohas, kus oli vaiksem ja mõnusam. Lõbus öö oli, ega ma palju magada ei saanud, mingi 5h vms, ärkasin tund aega enne äratuskella üles ja Made oli ka üleval ja me plärasime (võinoh, sosistasime). It was kinda fun. xD
---
Ilmselt võiks ma siia veel pilte lisada, teksti kohendada ja juurde kirjutada, sest on veel nii palju, mis mul on kas meelest läinud või vales järjekorras, aga mul on hea meel, et sain kirjutamisega kuidagimoodigi ühele poole, sest - nagu näha - on see mu järjekordne pikk postitus ja see võttis umbes 3-4 h aega :P Nüüd vaene väike väsinud Loviisa puhkab ja homme kirjutab juba jälle, siis saab rohkem pilte! :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar