Ohh kallid sõbrad..Ma olen iga päev lihtsalt surnud, et siia kirjutada. NII palju on juhtunud, et ma ei kujuta ette, kuidas selle kõik siia ära kirjutan, kui kirjutan. Tuleb challenge >_<
---
No otseloomulikult on geniaalne siis kell 1 öösel blogida...otseloomulikult, ülejäänud ajal ma arvutisse ei saagi, sest jooksen ringi ja tegelen 100000 asjaga, kiire elu, mis teha! :)
Aga väikeseks meelelahutuseks teile see imeilus laul: "Ma tahan olla öö"
Mõtlesin kirjutada pühapäevast, 14. juulist, tõsiselt hea, praktiline päev oli.
Ärkasin, nagu ikka, keskpäeval, õe telefonikõne peale. Loomulikult pani ta toru ära just siis, kui ma selle vastu võtsin :D Igastahes case oli selline, et pidin talle töö juurde viima asendusmobla, tähtsad paberid ja muu kraami, ta telefon oli paranduses ning ta tahtis seda kätte saada, aga talle öeldi, et ei saa enne, kui asendusmobiil on tagastatud, see oli aga kodus.
Mul nagu midagi selle vastu polnud ka, seega otsustasin, et lähen aitan teda. Läksin teise tuppa, kus ema oli, ta oli haige, rääkisin talle mõnda aega plaanitud ideest teha kartulisalatit, uurisin kööki, mida meil oli, mida polnud, et Kartoffelnsalat´it teha. Mõeldud tehtud, võtsin asjad ja kõmpisin poodi.
Teel poodi tekkis mul veel üks hea idee, sellest pärast. Esmalt, läksin toidupoodi, et osta kartulisalatimaterjal, ning lisaks sellele ostsin ma ka igasugust värsket kraami, joogijogurtit, oleks äärepealt veel kulutanud, aga ei hakanud. Ostud tehtud, sammusin ma lillepoodi; siit algab mu väike üllatus: plaanisin emale lilli viia, et ta nukrat tuju ravida, et ta tunneks end natukenegi õnnelikumana, ehkki haige oli. Astusin poodi, ostsin emale ühe armsa roosi ning siis, heatujuliselt, alles astusin õe tööle sisse.
Ma ei hakka ütlema, kus ta mul töötab, aga kel tarkust on, see mõistku! Ta oli mulle ühe jäätisekokteili teinud tänutäheks, et talle mõned asjad kodust tõin :P
Ma mäletan, et ma polnud enne poodi minekut midagi söönud ka, see kokteil oli tõsiselt maitsev ja värksendav :3 Tundsin end õnnelikuna seda juues :) (:
Siis kõmpisin rõõmsalt koju ja pakkisin asjad lahti, viisin emale lille, mis - nagu arvasingi - teda õnnelikumaks tegi (: Mõnda aega passisin niisama, tundsin end hästi, olin arvutis. Ühel hetkel, seda tehes, tuli mulle nagu laksuga reaalsus pähe - täna on p ü h a p ä e v, mida ma kodus teen?!? Ma magasin 3D koguduse näiteks täiesti maha, millest mul siiralt kahju oli, sest lubasin ühele inimesele seal, et lähen kohale, ja justkui petsin teda läbi selle. Siiski ma tundsin end hästi ja päev oli imeliselt alanud, nii et kaotusvalu polnud teab mis suur.
Mingil hetkel helistas Leho mulle ja käskis aknast välja vaadata. Läksin siis suurde tuppa, sealsed aknad on parimad (L) Ta küsis ka, kas ma Ristteele kella 18ks tulen, loomulikult oli mu vastus ja :D Kuidas siis võib seda ära jätta?! Ei mingil juhul! :)
Ja siis ma, nagu imeväel, tulin idee peale, et võiks hakata lõpuks kartulisalatit tegema. Hakkisin vaikselt asju sinna sisse ja nautisin seda täiega, kuid aeg aina läks ja läks, ning kui sai juba 17, siis ma teadsin, et ma pean hakkama peatselt end valmis seadma, et Ristteele minna, ning ma ei saanudki salatit valmis teha. Lohutasin end mõttega, et teen siis õhtul kodus valmis selle.
---
Ristteele jõudes oli kohe midagi teistmoodi. Inimesed, õhkkond. Ikka päris ropult 3D koguduse inimesi oli kohal - pole nii paljsuid korraga Ristteel veel näinudki -, siis oli terve kari Ristteekaid, oli veel suur hulk ameeriklasi, mitte ainult Atlanta, vaid ka Texase tiimid. Seal olles oli lihstalt nii hea tunne, kõik mu ümber särasid rõõmust, olid lihtsalt vabad ja mul oli ka nii hea nende keskel olla. Tundsin, et tänasest saab oodata midagi enamat.
Mis te arvate, kas pidin pettuma? - EI!
Absoluutselt vägev ja võimas jutlus oli, ülistus oli tasemel, ma nautisin toimuvat hingepõhjani, kõik oli täiuslik mu jaoks, kuigi natuke raske oli seal lõpuni vastu pidada, sest lämbe oli. Mina, kes ma selline külmavares olen, sain aru, et palav on, alles jutluse lõpupoole, siis, kui tundsin, et tegelt võtab higiseks küll :D :D xD Ma olen naljatilk!
Peale jutlust sai suhelda (tegelt siegi enne) ameeriklastega, selline rõõm oli näha mõnda vana tuttavat, nign uued oldi ak nii toredad ja ägedad. Meil oli selline chilli aeg, muusika pandi käima, köögis jagati muffineid, inimesed tantsisid ja olid vabad - eriti ameeriklased - imetlen nende julgust, nad ei kartnud üldse teiste ees tantsida :D
Ja siis ma sain tuttavaks selle kurikuulsa lauluga: Backstreet boys - I want it that way
Hihi, too õhtu tundus lihtsalt trullakas laul, aga ma ju ei soanud ette näha, kui jõhkralt mind see laul veel kummitama hakkab..lala ♪(´ε｀ )
Lõpuks, kui tahtsin koju hakata liikuma, vaatasin, et väljas tuleb hoopis padukat! No sellise ilamaga minusugune suhkruvatist printsessike küll kuhugi ei liigu! Non.
Lõpuks hakkasid aga ameeriklased liikuma Dorpati suunas ja mul valikut polnud. Läksin kaasa nendega, Triinu, üks eestlastest, tuli ak endi saatma, tal oli vihmavari kaasas ja me kõndisime kahekesi selle all. Milline õnn! :3 Topeltvikerkaar ka tekkis!!!!!!!!!! <3<3<3<3<3
Kui koju jõudsin, olin lõpuks ikkagi kergelt märg, aga tuju oli laes. Võtsin dušši ja tegin salati valmis, pakkisin kotte ja olin arvutis. Hästi õnnestunud ja õnnistatud päev oli olnud. Armastasin kõike selle juures. Lisaks oli hea, et sain midagi praktilist ka valmis ;)
Rohkem mul küll hetkel pähe ei tule ühtegi mõtet 14. juuli kohta! Ilusat päeva kõigile :) (:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar