Päikesepaiste: Noor pensionär

Heyaa~

Siin ma taaskord olen. Päev otsa unistanud blogimisest. Nii peabki! :D

Täna oli ikka nii super päev. See on see, kui Madleen külla (loe: Tartusse) tuleb. Aiii, seda tibi ma armastan ^^ Ta on üks mu lahutamatuid parimaid sõpru :)

Niisiis, siia postitusse tuleb terve kari (loe: kõigest pisike hulk) täna tehtud pilte, mis ma kõik ära ka töötlesin. Nalja sai igastahes. Ei kujuta ette, kas topin siia ka töötlemisnaljad :D :D

Iiiiiiigastahes,

päev algas sellega, et ma ärkasin oma 8.45 äratuskella peale üles, ma olin nii unesegane, et isegi ei tea, kuidas, ent ma ilmselt lükkasin tavapäraselt 10 minutit äratust edasi, pugesin sängi tagasi, kui hakkas plärisema mu 2. kell, see, mis tinistab maailma jubedaima heliga ning eriti kõvasti. Kergelt šokeerituna ning ilmselgelt häirituna rapsisin narivoodist alla ning panin selle hullu roosa äratuskella kinni. Mobiili uue äratuseni oli vaid 3 minutit, aga ma ikkagi roomasin tagasi voodisse :3

Kui ma ikka kuidagimoodi üles sain, siis ronisin vannituppa ja hakkasin hambaid pesema, ning kui sealt väljusin, vaatan, et - tule taevas appi, kell juba 9 läbi. Teatavasti tuli Madleeni buss Tartusse kell 9.30, mis tähendas, et kodust minema oli vaja hakata hiljemalt kell 9.15, kell oli juba 9 läbi, mul polnud riideid valitud, kottki polnud koos, ning ka hommikust olin söömata. VÄHE kiire hakkas.

Kõige rabelemise vahelt toppis ema mulle telefoni kõrva äärde ning soovisin oma kallile ja maailma ägedamaile vanaemale sünnipäevaõnne. Paistab, et tädi pool hakkavad tikrid valmis saama, vaarikaid korjas pere eile tervelt 8 kg, ning maasikad on juba täitsa otsas. Mõtlesin, et oleks nii äge see suvi ka mingit orgaanilist ainet sisse süüa.

Siis, kui ma hakkasin juba kodust välja minema, toppis ema mulle kaks imetillukest koogitükki suhu, et midagigi oleks enne väljumist kõhus. Samal ajal, tahtes ära minna, tulid paratamatult meelde kõik asjad, mida olin unustanud kotti pakkida ja ma tormasin korteri peal ringi, aeg aina tiksus ja mulle tundus, et jäängi paratamatult hiljaks -_-

Pooleldi jooksin bussijaama poole. Just 1 minut enne kohalejõudmist, Made juba helistas ning oli kohal...masendav, eks? ;( Hahaha (nali) :D

Mul oli aega ainult 2,5 h, et oma armsakesega midagi ette võtta..kohutavalt vähe ;( Ja peale seda, 12 paiku, pidime perega autoga kuhugi Peipsi äärde ujuma sõitma. kogu selle rannavärgeldusega läks kokku umbes 5-6 tundi ära, seega sealt tagasi jõudes, pidi Madleen juba läinud olema Tartust -_-

Kui ma teda nägin, seadsime sammud Tasku suunas (lihtsalt spontaanselt) ning ta andis mulle midagi. APPI KUI NUMMMIIIII...<3<3<3 See on hõmedane kaelakett, kus on kirjas: "I love you" Ma hakkan seda nüüd kogu aeg kandma. Oh babe, I love you too ;* ;* ;*


Väljendamas oma tänurõõmu ;*

Plaan oli selline, et läheme kella 10-sele Prisma bussile ja sõidame sinna. Pool tundi, mis bussini oli, passisime muidu niisama, käisime väljas pinkidel istumas, Kaubamajas toidumaailmas ja nautisime sooja ilma.

Ahjaa, me tegime bussi oodates pilte xDD

We´re just too cute, aren´t we!? ^^

Mõeldud-tehtud saime ka 10-sele bussile ning olime Prismas. Algul vaatasime, millal bussid tagasi lähevad sealt, ning saades teada, et aega on paarkümmend minutit, suundusime ostukeskusesse. Sealne turvamees tudnus kahtlaselt mu õe poisina, vaatasin talle korra otsa ja tema suht jõllitas mind ja Madet ka XD Anyways..natuke aega vaatasime Prismas ringi, mingit sihti polnudki, siis vaatasin kella, 15 minutit oli bussini, mis tagasi kesklinna viib. Vaikselt hakkasime juba kassade poole liikuma, ma ostsin ka ühe asja, kell tiksus vaikselt, järjekorrad olid suured, inimesi palju, müüjad aeglased. Me kaks hakkasime juba närvi minema, bussini oli 5 minutit... Ühel hetkel sõitis buss ette, siis olid otsustavad minutid, aga IKKA oli mu ees sada eeslit, elevant-müüja ja tosinates rämpsu, mida inimesed sisse ostsid (ärge seda lauset nüüd liiga tõsiselt võtke xD). Kell oli vist juba 10.30 läbi (siis pidi buss väljuma) ning meie kord hakkas lähenema, suures närvipinges lootsime, et buss ei lahku, järgmiseni oli 40 minutit ning see tõotas kohe vehkat teha. Just siis, kui minu kord maksta tuli, viimsed lootuskiired, et bussijuht mõtetes minuga on, et mind peale võtta, ja ma ka tõesti rutuga ära maksin, haarasin oma kauba, pistsin jooksuga bussi suunas ajama, sulges see usked ja SÕITIS MINEMA!!!! Kõik lootus ja kõik vaev muutus tühiseks. Kuidas ma võsin aega nii valesti planeerida?!? :D

See Prisma asub ka linna teises otsas, kesklinna kõnnib jala vähemalt 20 minutit, bussiga sõidab 5 või 10 minutiga ära. Ma ei tea, milline nördimus mulle osaks sai, kurb ma polnud, aga tundus, et bussist mahajäämine oli aja raiskamine, meil oli niigi vähe aega koos olla ;( ;(

Lonkisime siis kesklinna poole, ma helistasin Pinoccio´le ja me rääkisime kogu tee kesklinna; aeg läks vähemalt kiiresti! WIN! :P

Jõudsime kuhugi Tasku kanti ja kõhud olid kole tühjad. Mäletate, ma ju ei söönud midagi hommikul. Isegi Madleen magas sisse ning minu mäletamist mööda ei söönud temagi hommikul korralikult. KUSJUURES, ta magas must vähem täna öösel, see pole lihtsalt võimalik!! :D Läksime lihtsalt Grillburgerisse, see asub kuskil...Vana Kaubamaja parkla kandis. Haarasin ühe hamburgeri, Madleen sõi ainult friikartuleid, mõlemad saime kõhud isegi imekombel täis; mul lendasid tuule käes kõik salvrätid ära, mis mulle toodi :S Õudne :D :D

Saate aru, et kell oli juba 11 läbi, kui me seal söögi lõpetasime?!? k a t a s t r o o f :S :( Suht vähem kui tund aega oli jäänud mu lahkumiseni. Mu plaan oli minna Toomemäele, tahtisn lihtsalt maha istuda ja lobiseda, ning enne seda hüppasime Mini-Rimist läbi ja võtsime 27-sendised limonaadid, kusjuures Madleeni oma maitses nagu fanta ja minu oma nagu Sprite. Hea diil ^^

Istusime siis Toomemäele kiik-pinkidele, lobisesime maast ja ilmast, vahepeal muutsime asukohta ja kiikusime, ning lõpuks tegime paar reidilaxu ka ta fotokaga, need, mis facebookis üleval on :P

Ja kell 12 helistas isa ja võttis mu autoga peale...NOOO!!! Läksin oma musirullist lahku :S :C :C :(

---

Siis oli mingi igavene mässamine, käisin vanaema poolt läbi, käisin kodust läbi, käisime poes ära (sain kohukese-maitselist jäätist, nomnom).. Siis panime autoga Peipsi suunas kimama. Ma vist magasin pool teed, mul oli ilge unekas peal, sõba silmale otseselt ei tulnudki, pigem hoidsin silmi kinni ja kaotasin reaalsuse- ning ajataju; selline poolune sarnane värk >< Ning lisaks sellele oli mul külm...keset maru palavat suvepäeva, autoga sõites...KÜLM, ainult mina suudan selline nunnu külmavares olla ^^

Meil kulus midagi tund aega ja peale, et kohale jõuda. Ausalt öeldes oli mul autost väljudes, reaalsusega harjudes, ikka mingi imelik unine tunne peal ja ei see kutsunud ujuma. Lisaks kõigele tundsin, et mingi tuul paitab mu kehakest ning tavalise kuuma suvepäeva asemel on tekkinud parajalt karge suvepäev, kus tõmbaks kleidile mõne jakikese peale. Panime oma rannatoolid püsti, teki ja rannarätikud maha, õde päevitas, isa läks kohe ujuma, mina niisama sõin mingeid vahvleid ja jõin head-paremat peale, mis kaasa olime ostnud. Kui poes olles, kui isa küsis, mida ma tahan, oli kõht imekombel täis ja ma ei tahtnud midagi, siis kohale jõudes tundsin, et nüüd sööks lihtsalt prae ära :D :D :D Naljakas...XD

Siiski panin oma superlux rannajalanõud jalakeste otsa (õde kunagi Horvaatias käies ostis need endale, nendega saab ujuda, aga need aitavad ka kivise või lihtsalt halva põhjaga kohtades astuda) ja astusin hiiresamme seal järves ning lihtsalt lõdisesin (tegelt oli soe vesi), ent päikene paitas, tagasiteed polnud, oli vaid see, mis oli ees, ning tuli kasutada oma willpowerit, et lainete möllus (tegelt olid väga väisked lained XD) ellu jääda. Ma kannatasin külma vett, kuni nägin, et isa end vette kastis, olin ka ise parasjagu kaugel, ning prantsatasin hulljulgelt vette, ujusin seal edasi, ning paari hetke pärast tundsin, et vees on nüüd soojem kui veest väljas :D Ma arvan, et ujusin ainult 10-15 minutit, siis tegin pausi ning viskasin rannarätikule pikali, meenutades päevitavat pingviini.

Mäletan, et panin küll muusika mängima, ent kuulsin siiski isa tehtud kommentaari õele, et ma nägevat välja tontvalge. YAY. Ma pole mingi pruun päevitustibi, kes igal vabal hetkel randa lamama jookseks. TEGELT, päevitada oli niiiiii mõnus, tõsiselt rahustav. Vahepeal tuli mulle üks šokeeriva sisuga sõnum sõbrannalt, et ta olevat juba 3h koos Pinoccio´ga ning suremas. Muusika oli sõber ja päike ka - ta lihtsalt lõõmas kogu aja... Ma ei suutnud, pidin tegema oma reidilaxe XD

Ausalt öeldes oli muru tõesti roheline ja taevas sinine ja päike lõõmavalt kollane. Appi, ma kõlan nagu vanainimene juba :3 Äkki mu vaimne vanus ongi 60! xD

Ma ei jõudnudki õieti seal lamaskleda, ega ka uuesti ujuma minna, kui keegi mind talla alt kõdistas (õde) ja ütles, et võiks liikuma hakata, tahtvat Tšink Plekk Pange minna. Mul polnud midagi selle vastu, ma lihtsalt üllatusin, arvasin, et me jääme sinna kohta veel vähemalt üheks-kaheks tunniks.

Jaaaaa..tagasiteel helistas mulle Pinoccio telefoniga Madleen ning me rääkisime oma 40 minutit, vähemalt 3/4 tagasisõidust, taga igast juttu. Muidugi oli kõrvalt kosta igast naeru ja ma pidin end taltsutama, et mitte kadetseda teiste rõõmu ja tralli. Pidime Tartusse jõudma orienteeruvalt kell 17, Made buss koju aga läks juba kell 18. Mu sisetunne ütles, et kui ma praegu välja sööma läheks, siis ma jääks pärast kurvaks ja kahetseks seda, et uuesti Madleeniga kokku ei saanud. Ausalt öeldes tundsin ma, et pean end korralikult kurssi viima sellega, millega need 2 kõige kreisimat inimest tegelenud on. Nõnda ma tegin kenasti vehkat, kui auto end parkis. Õhtul tuli ainult kodus aru anda, kuhu ma kadusin ning miks ma oma telefonile ei vastanud ^^ Teismelise elu..XD

Pmts kutsuin need nolgid (sorry, see oli nali, tupsununnud xD) Ruunipitsasse, vaatasin aga, kohale jõudes, et neist pole jälgegi, tahtsin oma pahameelt telefonis välja valada, kui panin tähele, et need 2 hullu on seal sees ning nad olevat tükk aega naernud selle üle, kuidas ma neid ei tuvastanud -_-

~ F A I N ~

Made, armsake, pildistas neid kauneid momente pitsabaaris ning tegi laua šokolaadiseks; Pinoccio loopis peekonipitsat põrandale...armsad lapsed ^^ Me kaks (L, M) salatsesime ka eriskummalise luuleraamatuga, ma näitasin talle, aga mitte Pinoccio´le, et loen lk 65 olevat luuletust "Alone" vms :D :D :D See hull Pinoccio õhtu otsa üritas aru saada, mida me kaks lugesime endamisi, mööda pani ainult sellega ^^

Njah, siis tuli Pinoccio´le telefonikõne ühelt noorelt daamilt ning me Madega tegime sääred, liikusime oma rada edasi. Käisime veel Kaubamajas ja siis läksime bussijaama, sest kell 18.00 läks tal buss koju T_T saatsin ta siis sellele ära.

Edasi plaanisin koju minna, ent olin veel umbes 15 minutit bussijaamas, sest kohtasin ühte tuttavat ameeriklast, kes praegu Eestis on paar kuud, ning ta saatis ühte tüdrukut bussi peale ja olin seal ning lobisesin ka nendega.

Ja peale seda ma hakkasin kodu poole liikuma, kusjuures, vahepeal oli Sirelilt tulnud telefonikõne, et ta tahaks minu poolt oma mangad kätte saada. Koordineerisime taga asjad nii, et olime samal ajal mu kodu ukse ees ja ma käisin üleval koos temaga ära, samal ajal, kui need 2, kes Sireliga veel kaasas olid - Mirjam ja Keilin nimeks, all ootasid. Siis olime kõik nõutud ja ei teadnud, kes kuhu edasi läheb. Arvasin, et lähen koju, aga ilm oli nii ropult ilus ja kell oli ainult natuke peale 18´t (ma kunagi ei lähe nii vara koju xD). Nõnda ma tegin kiire kõne Pinoccio´le, ent veendusin ka sama kiirelt, et ei ole mõtet uuesti talle helistada, pannes kõne täpselt siis kinni, kui ta selle vastu võttis. Selle hea võttega helistas alati kättesamatu eesel mulle tagasi :3

Siis sai ikka kaua aega kvaliteethuumorit. Tegin reklaami, et viidan oma aega koos 3 kauni neiuga ning see perverdist womanizer tahtis jalamaid nendega tuttavaks saada. Muidugi polnud tunded vastastikused mu armsate argade sõbrannade ja selle jultunud mehepoja vahel. Seega tegime pika aja peale diili, et ma tulen sõbrannadega talle kuhugi vastu, sõbrannad ise kavatsesid üldse oma suunas minna..Maitea, nii oligi, et sain Pinoccio´ga kokku ning need 3 ei liitunud. Ja mis te arvate, mis edasi sai? EI, muidugi mitte see polnud nii, JAH, tõesti, see hull tahtis minna uuesti minu maja suunas, et need sõbrannad üles otsida. Ja mingi ime pärast, poolel teel, panin ma tähele, et sõbrannad kõndisid juhuslikult just meie suunas (kesklinna suunas), aga mind ja Pinoccio´t nähes panid kõik 3 jooksu. Leib ja tsirkus, võisiis - ainult tsirkus ^^

Ilge jant oli nende tagaajamisega, õnneks võttis keegi mõistuse pähe vahepeal, ning me liikusime kesklinna ILMA nende kolmeta. Midagi suurt enam siis ei toimunudki. Lihtsalt kolasime ühelt istumispingilt teisele ja see Pinoccio-tüüp ajas mind nutma (mu sisemuses) ;(

Mingi kell 20.46 sain bussile ja sellega koju ning siis tegin endale parima õhtusöögi ja nautisin õhtut ^^

LISAKS:

töötlemisnaljad