Mahlane friik.

Jepje~p, kell pole nagu üldse 2 või 3 ja ma üldse ei kuula vaikselt vihmasabinat ja see üldse ei kalla mulle aknast sisse ja mu aknalaud ei uju ka sellest ning ma üldse ei räägi mingi poolearulise grammatikapedandiga Skypes, kes kohe üldse ei tee mulle najaraasugi täpselt mu grammatikavigade kohaselt ning üleüldse pole mu laual ühtegi veepudelit ning need ei saa mitte kunagi tühjaks veest ja mu päev polnud üldse maailma parim.

Lihtsalt Mannu lemmiklaul, te veel julgete kahelda kas see teile meeldib? Ma söön oma mütsi ära, kui vastupidist väidate, mida mõni üksik oma meeltepettes vast suudaks, aga ma ei usuks teda nagunii <3

Aga see perverssne tulnukas, kes mind jahib, on natuke ajudest sooda kell 3 öösel, ajab totut juttu. Üritab mulle psühhoanalüüsi teha, help somebody. KÕIK magavad. 

Tegetl megahea fight käib õigekeelsuse peale. Õpin neid kahtekümment uut sõna, mis täna raamatust korjasin ja topin ekisse (ma ei võiiiii...eki 駅 on jaapani keeles station :D) ja mängin tarka, aga ma halastamatult kukun läbi. Iga päev pole seesugust pedanti mind kõrval talutamas, mis teha nu.

kell hakkab nüüd ss 4 saama, silmad ka juba vesised pääs ja üks haigutus tuleb teise järele, so genius. Lapsed, lapsed, öösel üleval passimine pole naljaasi!

Ka mina juba hakkan selliseks soodaks ära minema..

Ma, tubli laps, tegin tõenäoliselt maailmarekordi eile, minnes juba 20.30 magama, yippieeee!! Ja ma ärkasin ma kell 7.19, tasa ja targu valmistudes ette selleks, mis mind näiteks facebookis ees ootab:

Kui mõni teis tõesti veel ei teadnud, olin nädal aega ilma fb´ta, mis üldse pole mu elu, mkm..

 Ja mu tänane päev lihtsalt vuhises räigelt mööda. Hommik läks isegi parajalt aeglaselt, kammoon, passisin oma 2,5h arvutis, kus sai uuritud kõik Facebookis toimunud muutused risti-rästi läbi. Kõige ägedam oli see, et sain suhelda LIFT Kämpi Billyga veel :) Nood ameeriklased ju  siis tormasin tuttava poolta kassi kürima. Oli omamoodi kogemus. Kiisumiisu reaktsiooni võis arvata.

Tüüp ei kavatsenudki piagl püsida, keha küürus, küüned iagti küünistusvalmis

samuti silmad tontlikult peas põlemas

Lõpuks tüüp ikkagi lõhnas hästi ja oli siidpehme..

Käisime poes, üritasin pärast veel meeleheitlikult ema veenda selles, miks meil pole meie presskannu vaja ja miks ema peaks oma kohvi maitseeelistustest täielikult loobuma. Aga ma ma failisin lootusetult ja sundisin oma sõbrakest meie kannu endalesaamise asemel uut ostma :/ MASEEE -.-

Edasi ma lausa lendasin koju, ja siis veel kiiremini potsatasin meie autosse, milles paarisadat kilomeetrit sõita vuhisedes, ei saanud ma pilku ära oma raamatulehtedelt ilusti. Olles teel uudistama minu jaoks köitvat, ent täiesti tundmatut lähiajalugu, soovisin, et mõistaksin seda kurjajuurt rohkem. Jõhvis - venkudemaal, kus meie kõige esimene, saatuslik, vahepeatus aset leidis, käisime ühes kohalikus kaubanduskeskuse isegi venkude toitu söömas, mingi odav kraam oli, millest kõht vaid tund aega täis püsis, maitsegi oli ääri-veeri talutav; vanaema tõdes, et pannkoogimoos oli imal, isa sõnul oli seljanka üks lahjematest, mida ta proovinud, ning mina vingusin vaid oma peas prae toores maitses :D Linnas olid sildidki nii eesti kui ka vene keeles, masendav :(

Siin lihtsalt sõidu ajal tehtud pildid

Kohe näha, et päikseline ja mõnna oli ^^

Panin täitsa tähele, et mu targad esivanemad (haha, võib ka nii öelda nende kohta) teadsid siiski tapvalt palju ajaloost, tundsin end umbes sama lollina, nagu lauajalg, küsides mingeid jamatavapanevalt võhiklikke küsimusi. Tahaks mingit tarka sõpra, kes suvatseks mulle vahel jutukesi lobiseda meie kalli eestimaa minevikust; I know, selleks mul ongi vanaema ja muud sugulased, aga neil alati kole vähe aega :( Niu niu

Vahepeal käisime mingit suhteliselt mahapõlenud ajaloolist väärtust kaemas, ülikiirelt. Ja peale seda Sillamäelt läbi, kust sain lombist pilte klõpsutada. Ilus oli.

Ühelt...

...ja teiselt poolt tehtud pilt.

Käisime ikka paar ilusamat kohta ka läbi, lõpuks jõudsime Toilasse, seal olime kõige kauem. Oma totaalses teadmatuses põikasime ühte parklasse, kus oli säärase väikse linnakese kohta liiga palju autosi, onukeselt tee peal saime targemaks, et just täna on Toila pargis (meie vaatamisväärsus) Eesti Energia suvepäevad. So cool.. Meid otseteed lossini ei alstudki alguses, nii et kõndisime ringiga. Vaated olid nii kenad ja maalilised, tundsin end seal kõnides sama utoopiliselt nagu printsess, kes on muinasjutust meie maailma välja karanud. Vähemalt ma manasin endale mõtetes printsessi rolli ja jalutasin siis nõnda säärases paigas ringi.

Rabavalt kaunis, maaliline vaade valgest paviljonist

Valge paviljon, kust enne pilt tehtud, paistab kaugel eemal, kõrrgustes

See ei näe siin nüüd nii kena välja, ent sillal seistes, seda jõge vaadeldes ma ahhetasin ja tundsin end printsessina ^^

Kolm erinevat vene paari abiellus ka, vanaema pidi nad välja naerma, et just sinna - Konstatin Pätsi lossi varemetele olid tulnud. Vembunaisena mõtles ta, et läheb teeb neile selgeks, kus asuvad, aga ei hakanud kana kitkuma.

Siin mingi raffas peale sattunud, pulmalised, kes valjult, kaugele kostuvalt, vene keeles numbreid, ja minu arvamise kohaselt ka: "Kibe, kibe, kibe!" karjusid xD

Mida hekki nagu..

Mida võsa nagu..

Puuetega puust hakkas kurb x(

Kogu tagasitee läks umbes sama kiiresti nagu uni, see lihstalt lendas ja lendles ja ma ei saanud enne arugi, et kohale hakkame jõudma, kui mu raamat ka juba mingit mõistetavatut viisil lõppema tahtis hakata. Sel hetkel sain aru, et see raamat on kole paks ja selle otsakorrale jõudmine on natuke murelik märk sellest, et aeg endiselt eksisteerib ka minu jaoks. Aeg on üks ainukesi kindlais asju siin planeedil, mille kulgu kohe mitte miski muuta ei saa. Ometi olen ma arvanud, et kui saaksin omada mõnd üleloomulikku annet, oleks see just ajaga manipuleerimine. Kõlab hästi ju!

Enne kojuminekut lippasime isaga poest ka läbi ning ma sain natuke head kraami ka ta käest ^^

Mul vaja Madliisa olla oma jätsiga <3

Tegin oma teisele päevakangelasele ka musi..

Ma, ausalt öeldes, mõtlesin kirjutada veel sellest, kuidas Yukamiga tuttavaks sain, üksikasjalikult, ent mingi ime läbi hakkan ma isegi väsima ja varsti kukun pikali sellest ootamatust unisuselainest, mis mind endasse haarab ja siit maalt kuhugi unemaale edasi kannab. ^^

Ja minge tapke läbi täisväärusliku (enne südaööd) põõnatud unega oma kõik mured, ebakindlused, üksildus ning muu jama, mida te ei vaja; või veel parem - tulge elava psühholoogi - minu - juurde ^^

Paka, peagi jälle vadistan teile rõõmsalt kõigest, seniks, magage ja sööge, mitte nagu mina! Ja võtke suvest veel viimast, mina näiteks alles praegu - augustikuus - tunnen, et mingit elujõudu hakkab minusse voolama :) Naeratage ja unustage kõik mured, sest need teevad teid vanaks.

Kui te nii lihtsa asjagagi hakkama ei saanud, lugege mu iidoli blogi:

http://waytogokapsas.blogspot.com/

Malevasuvi 2013

Dudes, ma pole teile vist väga maininud, et malevas käisin. Hihi, need 2 nädalat lendasid sõna otseses mõttes.

Aga vahesõnaks kari mingeid pilte, mille nägemisest te eluaeg unistanud olete:

Vaheajal ma vaaritan. Tuli üks peäv oma lemmiksöögi isu - pasta bolognese.

Mina ja Ave "Mürtsuva Pilli" või-mis-see-ka-polnud festivalil

Õhtune Anne kanal

Õhtune päikeseloojand Tasku kõrval

Minu musi <3

Minu ja Grethe töö ;)

Alguses ma üldse mõtlesin, et kõige lapsikum kamp on kokku kogunenud, tundsin end käitumsielt kuidagi liigagi täiskasvanulikuna, irw. Kuid ajaga neid inimesi tundma õppides kasvasime täiega kokku ning nad olid väga erilised ^^ Põhimõtteliselt jooksis 2 malevarühma korraga, mina olin Anne noortekas, see mul kodust 3 minutit kõmpida, liiga hea, et tõsi olla :D Mu rühmas oli vaid 1 poiss (haha), aga ta oli tore, mitte liiga lapsik ning parajalt töökas ;) Huvitavaid inimesi jätkus ja tutvusringkond laienes ka kenasti.

Tegelikult oli meil eriliselt palju ringi sebimist ja grupitegevusi ka peale tööd, eriti rõõmustav see neil hetkedel polnud, ent kannatasime tasa ja targu ära ilusti ;) :D

Käisime näiteks Elvas ühes suures rannas, kus mul igav oli, ja sellepärast kogu aeg kuskil kõval värgendusel lamasklesin ja päikest võtsin, oma 4h tuli ära koos ~10 supluskorraga seal vahel, sest lausa kõrvetavalt kuum päike oli, ning ma kõrbesin sääl nagu kana. Vesi oli parajalt külm jällegi. Süüa ka sai :D Poisid, vanad tolvanid, nagu nad on ses varapubekaeas, loopisid mignit paarikest vees viineritega. Kõlab rohkem kui sürreaalselt :D

Meil oli veel mingisugune fotojaht, mille pildid siia topin peale seda, kui Grethe mulle saata suvatseb. Jooksime mööda kesklinna ringi, vehkisime pilte telefonisse ja olime muidu ägedad. Väga tore oli tegelt, üllatavalt tore isegi. See oli see päev, kui Elys meie rühmaga liitus. Üks tüdruk läks ära. Tol päeval, kusjuures, kõndisime kesklinnas ühest söögikohast mööda, kui märkasin jaapanlasi. Ma ise tegelt ei tienud väljagi ja kõndisin edasi,a rvates, et agea pole, ent kuna see pildivõistlus polnud kiiru peale, siis sain paar sõna juttu puhutud ja facebooke vahetatud ^^ Olin päev otsa sillas sellest, jaapanlasi tuleb Eestisse megavähe lihtsalt.

Mingeid vimpkaolümpiaid ja rebaste retsimisi, kus meid maailma rõvedamaid asju pandi tegema, ei tahtnud ma isegi mitte mõelda uuesti malevasse tulemisest. pidime trussadega võidujooksu tegema ja kalaga jooksma. Munadega oli ka palju mängimist, õpetavad meile, kuidas toiduga mängida!!! -.-" Haha

Nu, ka see polnud kõik. Oli veel üks filmiõhtu, kus ma ainult 1 filmi: "Step Up 4" ära vaatasin, sest õudukat ei tahtnud/viitsinud, ja koju Mariale oma filmielust lobisema läksin.

Ja meie lõpuõhtu, 8. augustil, neljapäeval, oli kirjeldamatu. Saime esiteks nii palju head süüa!! :3 Pitsat, toorsalatit, arbuusi, krõpsu, arbuusi-fetajuustu salatit...küpsisetorti, nänni, mis erinevatest võistlustest võidetud.. Lisaks sain jällegi teise malevarühma, kellega enamik üritusi koos läbitud, iniemstega rohkem tuttavaks ja leidsin, et meil ikka maru äge kamp koos.

Mu kohustuslik toidupilt mitte ei saa välja jääda! xD

Tänanegi päev, viimane tööpäev, oli äraütlemata tore. Mul kohe pilte ka panna siia ^^

Ärkasin hästi üles, mõnus hommik oli, hea tuju oli. Sõin hommiksut ja lugesin samaaegselt raamatut (yay) ja siis võtisn selle tööle kaasa ka, nagu eilegi, ja olin tööl, kus täna oldi kõik kõige väsinumate ja unisemate nägudega. Mina magasin tegelt umbes 5h, ent uni oli kui silmist pühitud, ka tuju oli laes. Kogu tööpäeva ma lausa särasin. Täna lendas aeg kiirelt. Töö oli üsna tavaline. Pausidel vuhistasin läbi poest, ostes meie rühmajuhile paki Geisha komme, ning siis kiirustasin kodu poole, haarasin kõik vajalikku kaasa ja jooksin tagasi tööle, see kõik toimus teise, 20-minutilise, pausi ajal. Kolmanda, viimase pausi aegu, sammusin ma majast välja, künkale, koos oma kotiga, kallasin kõik vajaliku kotist välja, ja asusin kunstiteost valmistama. Haha, tegelt oli seev vaid üks närune kaart, kuhu ma panin sisse kogu oma südame ja kirjeldasin, kui tohutult palju mulle meie rühmajuht hinge läks, ning kuidas sügavuti ma teda mõistsin ning aru sain, kui hoolega oma tööd teeb. Minu jaoks on ta imetlusväärne. Kirjutasingi talle, et ta ärgu ealeski pangu maha oma särasilmsust ja positiivsust.

Tööpäeva viimasel tunnil maalisid osad inimesed laudu, superilus oli; samuti tegime koridori seinale, igaüks, oma käejälgi, ning panime nime sinna kõrvale kirja. Mina sain oma pluusile Simone käejälje ka ja olin rahul ^^ Ning üleüldse lõkerdasin naerda, nii et mu rühmakaaslased, kes üleeiseni alates polnud mind rõõmust säramas näinud, ei osanud must midagi arvata :D Mõni naeraras armsalt vastu, mõnega koos sain naerda, teised - väsinud tüübensid - lihtsalt...olid.. Kui aeg täis tiksus, kutsuti meid palka kätte saama ning ma andsin oma väikese kingi rühmajuhile üle. Ta oli õnnelik, loodan, et veelgi õnnelikum mu kaarti uurides, sest kirjutasin talle palju julgustavaid asju sinna :)

Ma tean, et ma näen lausa äraütlemata orav välja sel pildil, ent pidasin kohustuslikuks mainida, et see on see punane käejälg, mille Simone isiklikult mu kõhule surus :D

Prügikaste värviti üle ja kujundati, superilusad on; eriti see mitmevärviline Eku käsi seal ;)

Lauad värviti kollaseks ja kujundati.

Vol 2.

See uns see kurikuulus sein; koridor värviti ka enne kollaseks, aga me tegime oma nunnusid käejälgi ja nimesid sinna.

Ich bin Grün. Ma olen see roheline tüübens, täitsa konn vä :D Ma olengi mingi konna, orava, jänese ja kassi segu. Geniaalne :D

Siis, enne koju minekut, istusin Grethega ta maja ees trepil ja pajatasin talle oma eluloo. Kah väärt tegevus ju :D :P Vahel vaja enda minevikust ja läbielamistest rääkida, et teised ka sealt üht-teist kõrva taha oskaks panna, ning üldse...miks (mitte) varjata seda, kes sa oled? (:

Ja praegune vaade mu lauale:

 

Eksistents ja selle mõte // filosoofiline

Siin ma siis istun, paremal pool laua peal aurab tee ning 3 pisikest kaneelirulli, mis pooleldi ära kõrbesid, on sokolaadikiha üle uhutud. Maitsev.

Ma tean, ilgelt poeetiline olen! Ärge nüüd üritagegi vastu hakata! Irw.

Ma tegin, kusjuures, omale pausi Facebooksit ja Skypest. Aitab kah! Kogu aeg ma passin neis. Lihtsalt üldse enda jaoks aega ei jää. Päh. Nii ei saa! Nüüd kulub mu märgatavalt kogukam vaba aeg raamatute lugemisele, väljas olemisele, kokkamisele ja millele muule veel.

Päris tore on. Tegelt ka! ^^

Tegelikult olen ma juba 2 päeva jutti vaaritanud. Nojah, see oli natuke üle toonitatud.  Eile tegin ühte oma lemmiktoitudest – pasta bolognese´t, yummie! Täna oli lihtsalt üks piknik ja tegin sinna kaneelirulle JA šokolaadirulle (millest enamik sisse kõrbes, ups, panin ahju 250 kraadile, täielik geenius olen, võite mulle aplausi teha!)

Terve see suvi on möödunud nii, et loen ebatavalisest rohkem, ma ei tea, miks, aga ühel hetkel tekkis minu sees kuristik, kust info lekkis, I mean, mul oli tunne, nagu ma ei teaks mitte millestki mitte midagi ja vajaks üht kena turgutamist. Või liiga tarkade inimestega koosviibimine mõjus laastavalt. Teie valik.

Ja nõnda ma imen endasse juba 8. noorsooromaani, mida on päris vähe, võrreldes Kaidiga näiteks, kes on ligikaudu 30 raamatut neelanud nende kolme palava kuuga. *Aplaus*

Ma lootsin, et kui wordpadi kirjutama hakkan, tuleb natukene parem jutt, aga kus sa sellega! Asi on vist mu lavahirmus *laugh* xD

Ma tahaks freakign vabalt siin juttu ajada, nagu näiteks üks kord, kui kirjuatsin oma päevakokkuvõtte 18. veebruarist, küll alles joppas sellega! Loviisa, võta vabamalt!!! Käsk.

Weeeeellll...üritades oma päevasträäkida. Ma ei ärganudki väga hilja, läksin enda kohta lausa vara magama. Natuke enne 2´te öösel. Lihstalt..viimasel öödel on julmem väsimus mul, vaesel lapsel, peal, nii et uni tuli ja murdis maha. Ei teagi kohe, kas ma peaks õnnelik olema? Ma olen alati see, kel on unerežiim nii sassis, et und ei tule ega tule ega ole. Aga nüüd...isegi praegu – kell 23 – on mul tunne, et ma vajun ära.

Naljakas, mul tuleb meelde, et malevas on olnud lausa nii, et mul silme eest läheb mustaks. Seal mind kohutaval kombel häirib teiste laiskus. Ma ei tea, kas ma olen eriliselt töökas (kaaaaaaaaaahtleme selles ;)), või milles asi on, igatahes olen ma vahepeal ainuke, kes tööd teeb. Ma olen vist liiga korralik. xD

Aga kohati see ON nõme, kui oled ainuke, kes vaeva näeb, kui palka saate nagunii kõik ühepalju, miks osad lihtsalt laisklema suvatsevad jääda, ja veel vinguvad peale kauba? Mu mõistus ei võta. Aga eks kohusetunne sarnaneb ka sõnapidamisele. Inimene, kes on kohusetundlik, ning inimene, kes on sõnapidaja, teeb seda eelkõige teise inimese heaoluks, ta on isetu ning näeb erilist vaeva, et asjad korras hoida. Aga ta vaevast on vähe kasu, juhul kui teine pool sama vaeva ei näe.

Viimane eluõppetund tuli tänu ühele tülile, kui seda nii saab nimetada, ma arvan, et vist ikka ei saa. Ma parem ütleks lahkarvamusele.

Eks ikka just siis, kui häda on käes, hakkame me väärtustama asju. Just siis, kui oleme kaotanud midagi eluliselt olulist endale, saame aru, kui väga me seda vajasime. See on üks neid põhjusi, miks ma ealeski ei suuda mõista inimesi, kes pole tänulikud. Noh, ma isegi olen vähe tänulik, ent meil on kõigil mustmiljon ja üks põrhjust, miks olla õnnelik JA tänulik. Kas või see, et Eesti on vaba, mingit sõda ei käi. Kas olete mõelnud, mis ime see on? Või see, et meil on 2 silma, 2 kätt ja 2 jalga. Mõnel pole sedagi. See, millele üks inimene loodab igapäevaselt võib olla asi, mille olemasolu meie ei väärtustagi.

Ma arvan, et meil on liigagi hea elu. Me oleme uppunud oma mugavustesse ning kipume iga natukenegi ebameediva elu keerdkäigu üle viriseda. On inimesi, kes annaks kõik, et olla just sinu nahas! On inimesi, kes annaks kõik, et kohtuda sinuga! On inimesi, kelle elamistingimused on täiesti olematud, ning neid, kes iga päev vaid unistavad normaalse inimese kombel elamist. On neid nõrku, kes taluvad alandust, kurbust, tühjust südames ning valu igapäevaselt ilma mingi nurisemiseta. Näiteks orjad, keda jätkuvalt maailmas on. Ma imetlen neid. Mis jama see on, et inimkond on nii isekaks muutunud, et kokku ei hoia? Eks see ole loomulik, et issanda loomaaed on kirju ja meid siin igasuguseid on, aga kokku hoida ju võiks! Kaua me sellisel planeedil hakkama saame, kui kõik muudkui risustavad, rikuvad, põletavad, solgivad, sõdu peavad, vett raiskavad ja mida muud teevad?

Mis oleks see maailm siis, kui me kõik mõtleksime ka üksteise peale? – mõttekoht.

Minu sisse, isiklikult, mahub veel palju-palju mõtteid. Ma isegi ei tea, kust need tulevad. Ma tean vaid seda, et mõtete kvaliteet määrab elu kvaliteedi. Ning et mõtted tihti on kontrollimatud. Neid tuleb rangelt kontrollida, väiksemadki järeleandmised põhjustavad suuri muutusi.

Inimaju on kole põnev! Südagi on äge. Kui loode areneb, siis esimesena tekib süda, ning siis hakkab sinna ümber vormuma kogu ülejäänud keha.Ühesõnaga, hoidke oma südant enam kui kõike muud, mida teil tuleb hoida, sest sellest lähtub elu! Täitsa usun, et mainisin seda ka eile. Aga eks see olegi suur tarkus.

Peamise elukeskkonna loob inimene ise, eita palju tahad! Elu on 10% see, mis meiega jtuhub, nign 90% see, kudias sellele reageerime. Igavesti kõike ja kõiki süüdisatda on kole lapsik. Põgeneda probleemide eest on lapsik.Probeelmid võivad olla ikka tõeline õnnistus, kui osata neid enda kasuks pöörata. Positiivne ellusuhtumine on must-have! See on tõeline ravim igaks elujuhtumiks.

Elus on meil tithi tõusu- ja mõõnaperioodid, ning ainus kindel asi on muutus. Kidnel on avid see, et miski poel kidnel. Armas, eks? Maailm on üks igavene ebakindel rotiauk. Kui mitte miski mitte kunagi mitte kellegagi kindel pole, siis kust võtab ebakindel oma kindluse? – ma arvan, et minul on vastus olemas.

Mitte keegi ei tohiks oma õnne rajada milelgi peale, mis on ebakindel. Konks on aga selles, kui kõik niigi on ebakindel, siis mis üldse saab kindel olla? Kas õnnelik olla on üldsegi võimalik?

Kas on üldse mõtet elada, kui kõik me teod jooksevad tühja ja mitte miski iialgi ei püsi? Miks on vaja seda lõputut tralli, maailmas, kus pole lootust?

Minu jaoks on ikkagi kõik erinev. Ma poleks iialgi nii masendunud, sest lootus on. Üks asi on, mis jääb. Mis oli, on ja jääb. Ma arvan, et igal inimesel on elus jumal. Päris tihti oleme me iseenda jumalad. Nii on hea ja lihtne elada. Pole kedagi, kes käsutaks, pole kedagi, kes hukka mõistaks, olen vaid mina ning mu naudingud ja igastused, mu mured ja rõõmud.

Mis on sellisest elust kasu? Ühel või teisel hetkel astume ikka ämbrisse, kukume totaalselt läbi ning teeme kellelegi haiget. Selline elu ei tee isegi meid endid rõõmsaks ja rahulolevaks. Võib-olla mõneks hetkeks, kuid seegi on pealiskaudne, see on nagu mask, mis varjab ääretut kuristikku meie hinges.

Õnneotsingud jätkuvad. Mõni otsib taga au ja kuulsust, mõni otsib armastust, mõni otsib mõnu. Igaühel on see erinev. Lõppude lõpuks teeme seda ikkagi ühel eesmärgil, et olla õnnelik ja rahul.

Mis tunne on elada selles ebakindlas maailmas? Aga oleks ju kole elada terve elu nii, et me otsime ning ei leiagi midagi, mis annaks rahulolu? Isegi mina ei suudaks siin olla, teadmata vastuseid nendele lõpututele küsimustele mu peas. Isegi mina ei tahaks siin elada, kui mu elul poleks mingit mõtet. Kui mitte miski poleks kindel. 

Mina olen selle leidnud. Kas pole imelik, kelleks see osutus?! JUMAL. Jah, see kõlab nüüd sulle nagu mingi...kena muinasjutt mingist onukesest, kes halli habemega pilvepiiril istub ning pilkab neis väikesed arutuid töösipelgaid ning lihtsalt naerab nende raske elu üle, ilma et midagi teeks, kui nende raskusi pealt näeb. Tundus tuttav?

Mõni ütleb, et igaüks vajab midagi/kedagi, millesse uskuda. Mina ütlen, et igaüks vajab elavat Jumalat.

Aga kui raske on uskuda Jumalasse? Ma näen iga päevaga üha enam, kui reaalne ta on. Hmm..lampi tekkis mingi sinine planeet, kus muuseas oli vesi, hea temperatuur, kaunis loodustik, södav orgaaniline aine. Mittemiski oli mittemilelgi peal, ja siis see järsku plahvatas, tekkis maailm, siis ilmus pauhti välja kari millimallikaid, vette,  ja nad hakkasid arenema ja arenema, ühel hetkel sai rakust banaanipuu, banaanist kala ja kalast lehm ning lehmast inimene. Siis nad kõik alaarenesid teatud piirini ning enam inimesest metalli välja ei arenenud. Ahvid jäid ka kõik samasugusteks poolearulisteks karvasteks. Ja üldsegi mingi imelik tüüp munes mingi muna, millest tekkis kana, või oli see kana enne, kes munes esimese muna, millest tuli kana, ei muna oli ikka enne ja siis tekkis kana, aga kust see kana tuli ja kes selle muna üldsegi munes, midaiganes...

Või...selles üdini materiaalses maailmas oleks ju liiga imelik mõelda, et mingi Jumal ka veel kuskil taveas olemas olla võib! Kui Jumal olemas oleks, saadaks ta meile mingi telepaatilise kõne! Või miks ta siis absoluutselt ei reageeri minule? Miks on maailm täis seda halba, kui Jumal on nii hea, nagu kõik räägivad?  

Aga kust tulevad mõtted ja eelaimdus, et keegi ikkagi kuskil on? Halloo, kui see Jumal nii tark on, siis ta kodeeribki inimeste sisse sellised mõtted! Üleüldse kuulutab kogu see maailm ning iga pisiasi Jumala kätetööd, me lihtsalt ei oska seda märgata, või ei taha. On ju nii, et mida inimene näha ei taha, selle ees pigistab silma kinni! 

Ma olen mõelnud, et kui Jeesus oleks olemas (ta on), siis oleks korraga kõigi meie vajadused täiesti rahuldatud. Oled sa kunagi tundnud seda tunnet, kus tahaksid lihstalt ära joosta, eemale kõigest, kuhugi, kus on rahu ja vaikus ja täiesti hea olla? (-> mine taevasse) Või oled sa lihtsalt tahtnud, et keegi armastaks sind, mõistaks sind, hooliks sinust ka siis, kui sa seda tõesti ei vääri? (-> selleks ongi Jeesus) Või ihanud, et keegi lihstalt tuleks ja päästaks su ära. (-> Jesus Christ superstar) Või kas sul pole kunagi olnud kedagi, kellele suudaksid/saaksid usaldada oma iga pisimatki muret ja kes sind tõesti aidata ihkaks (-> Jeesus)

Seda on tõestatud, et Jeesus oli maa peal. Teiseks aga, kas te usute, et ta oli Jumal? - Kui ei, siis miks?  Miks peaks keegi üldse sellise jumala, nagu seda Jeesus oli, välja mõtlema, kes mõtleks välja Jumala, kes on alandlik? Kõik Jumalad on üle inimestest, nad on täiuslikud, suurustlevad, tähstad ja pühad. Neil pole asja maa peale. Ta pidi olema kas suli ja petis, lihstalt hull või tõesti Jumal.  Selle pähkli jätan teile pureda. Kui sa ei usu, et Jeesus imesid tegi, mida piibel seletab, mis absoluustelt lähevad vastu igale füüsikaseadusele, siis kas sa usud üleloomulikku? Jah, miks sa seda nüüd usud, aga Jeesuses kahtled? Ei, nojah, kui kahtled ta jumalikkuses, on see ju loogiline, ent kui ta oli Jumal, pidi ta oskama ka imesi teha.

 Kust tuli piibel? Mingid suvalsied tüübid kirjutasid valmis? Miks nad oleksid pidanud seda tegema? Ka piibel on ajalooliselt õige ning on tõestatud, et selle kirjutamine oli hoolimata varasest ajajärgust võimalik. Ja piibel sisaldab nii suurel hulgal maailma ajalugu, kas või valitsejanimed on seal õiged! Kõik on kinni justnimelt meis endis, sest pigistame silma kinni selle suhtes, mida uskuda ei taha või oleme lihtsalt uhked. 

Minumeelest Jeesus on nagu superman, kes tuli maailma ja lihstalt tegi end pisikeseks, ta võttis orja kuju, tulles mitte otsima enda tahet, vaid Jumala tahet, ta tuli MEIE jaoks, eranditult sinu ja minu jaoks, ning selleks, et ära võtta meie valu, meie pattu ja kõike ebavajalikku. Ta loobus oma jumalikest privileegidest, kannatades ära alandamise, sõimu ning minnes lõpuni välja ristisurmani. Nagu, mida pekki sa arvad, miks ta üldse surema pidi? Ta tegi seda armastusest. Mitte naelad ei hoidnud teda ristil kinni, vaid ta armastus meie vastu. Tema surma läbi võime meie elada. Mis on ülevam veel, kui see, kui keegi (keda sa isegi ei tunne, tea ning kes elas aastatuhandeid enne sind) sureb sinu eest? Jeesus oli täiuslik. Kõik, mida ta tegi, oli üdini isetu, ta käis päevad läbi ringi, isegi väsides ümbritsesid rahvahulgad teda, ning ta lihtsalt eiras enda tahet, tegi inimesi terveks, õpetas, andis elu sinna, kus seda polnud, - kusjuures  eiras ka kultuurilisi tavasid – ta jättis meie maailmasse ikka sellise jälje, et ta muudab elusid kogu aeg.

Mis veel ägedam – ta tõusis üles 3. päeval peale oma surma ja elab siiani ja siiani näeb meid, kuuleb meie palveid ja teab iga meie läbielamist, mõtet ja emotsiooni ning siiralt hoolib. Mida parmeat veel tahta annab?! Kui inimesed teda ristilöömise ajal pilkasid, et kui ta tõesti Jumal on, siis tulgu sealt alla ja nad usuvad teda (yeah right, mu südames on nii kirjeldamatu õudus, mõeldes, milline kurjus nendes inimestes valitses, kui nad täiesti süütu lamba surema andsid – veel kõige jõhkramal moel -, ainuke süü, mis talle peale pandi, oli jumalateotus – enda Jumalaks nimetamine, mida ta ka ju oli!), siis ainuke põhjus, miks ta end tõestada ei saanud (just sel hetkel, risti peal olles, mitte 3 päeav hiljem), oli see armastus meie vastu. Tema surmaga löödi risti kõik meie patt ja need valed, halvad teod meie elus, mis toovad ainult kurbust, samuti ka haigused ja kõik valu.  Ja see veri, mis voolas Jeesuse läbipekstud kehast, see veri on terviseks meile nüüd.

Kui sa veel ei tea, siis Jeesus armastab sind. Ta armastab sind hoolimata kõigest. Hoolimata su minevikust, kõigist eksimusest ja kõigist ebakindlustest. Ta tahab sulle pakkuda sellist armastust, mida sa mitte kuskilt mujalt üldse ei saagi tunda, midagi erakordselt suur ja võimast ja kirjeldamatut. Tema armastus on täiesti tingimusteta ja ei nõua sinult midagi vastu, ta armastab meid meie elu kõrghetkedel, ning ka siis, kui me mitte ei väärikski Ta armastust. Jumal ise on armastus ja ta jagab seda heldekäeliselt.

Ja mis selle kõige juures parim on, on see, et nii suur kuju otsib suhet just sinu, selle väikse armetu patuoinaga, ning ta tahab sulle luua uue elu oma plaanikohaselt, ta tahab, et sa oleksid õnnelik, sest ta on su ise loonud. Ta tegi su siia ilma mingi suurema mõttega. Ta ise valis su iseloomu, välimuse ja kõik muu. Tal on vastus igale su küsimusele. Kas või sellele, mitu juuksekarva su peas on! Ja mis on eriti äge, on see, kuidas ta vastab palvetele. Ta on REAALNE. Päris. Mitte mingi muinasjutus, mitte minevikus, vaid ka olevikus ja tulevikus ning igavesti, mitte ka selles maailmas, mis on nii ebakindel, vaid ka peale meie surma, ning ta oli juba enne meid.

Temaga, vaid Temaga koos saab üle igasugusest hirmust, me ei pea enam elama oma plaani kohaselt, mis ei vii kuhugi, vaid see hingamine, see rahu ja rõõm, mis tuleb Jumala käest, on ülevam kõigest. See, mida ta pakub tasuta, on üle ka sellest, mida me võime saada terve varanduse eest. Ta pakub igavest elu TASUTA, valimata inimesi; sa ei pea olema see sale brünett, kes on 17-aastane, heast perekonnast, kel pole rahalisi probleeme, ei ühtki vistrikut ninal, ning kes saab koolis pariamid hindeid nign harva eksib, Sest hea uudis on see, ükstaspuha, kui lootusetu su eluolukord ka poleks, kui hästi või halavsti sul elus ka ei läheks,  Jumala jaoks on lootust ikka veel ja tal on umbes 100 000 head plaani sinu jaoks, kui üks viltu minema peaks.  Ja kui keegi hakkab jälle Jeesusesse uskuma, panevad inglid taevas pidu, kas pole kole armas? Nii õnnelik on Taevane Isa su üle. 

Uskuma hakkamine alati nõuab mingisugust tüdimust oma vanast elust. Kui meil saab kõrini endast, alles siis võime panustada Jumalasse. See tähendab, et me pole liiga uhekd tunnistamaks, et me poel enam iseenda jumalad ning meie elu hakkab keegi teine koordineerima ja valitsema.

Nii, loeng on vist selleks korraks läbi (: See teema on mul hullult südamel, seega loodame, et kellelegi liiga ei teinud sellest maailam kõige erimeelsusi tekitavaimast teemast! Ja ma ei rääkinud seda selleks, et kellelegi midagi pähe määrida, aga ma tundsin, et pean just seda kirjutama. Päikest teile ja ilusat suve jätku!

Olge tupsud! ;)

Lobapidamatus vol.1 - pubeka raske elu

Jee! Mul on umbes 3 postitust kirjutamata ja selle asemel ma panen segast ja kirjutan spontaanse postituse. *clap*

Tervitame jällegi Kaidit selle laulu eest, mille imelisus mul meelest läinud oli kuni eilseni! xD

Ma armastan ilmselt just sellised suvalisi postitusi kõige rohkem! <3

Mul pole halli aimugi, kas ma olen hea kirjutaja või mitte, tean vaid seda, et Kaidi ütles, et huvitav on lugeda (aitääääääääääääääääääh sulle  ^^)

Jesver, ausalt öeldes, blogi ma kohe kindlasti nii hästi ei kirjuta, kui oma päevikut :P Naljakas, sest mis mõtet mul on endale hoidmiseks asju vaja oskuslikult kirjutada? - Ja see tuleb mul veel nii loomulikult, ilma vähimagi vaevata!

Ometigi, tekib mul just blogides tunne, et tühja juttu ajama ma siia ei tulnud. Oeh, tehes nägu,. et kirjutan endale, kirjutan ma ikkagi pigem suurele massile, sest suur mass loeb seda blogi. ma pole kindel, kumba eelistan rohkem, kas au ja kuulsust või kvaliteetblogi ja privaatsust. Ma tahaks just midagi vahepealset :)

And there it goes mingi tähtsusetu loba, sest ma ei suuda massile kirjutada oma sisemaailmast, mis on maailma huvitavaim asi mu juures, aiissapekki, äkki mulle sellepärast psühholoogia niivõrd meeldibki, et mu sisemaailm lausa geniaalne on?! XD Hahaha

Njäuuu, mu elu on lihtsalt liiga igav viimasel ajal. Tahaks rohkem actionit, samal ajal tahaks rohkem magada xD Unevaegus on, suvel. Ma olen just seda tüüpi inimene, kes satub ööst nii hämmastusse, et istub siis poole ööni arvutis ilma vähimagi süütundeta, ning minnes varavalges magama, avastab pärastlõuanl ärgates, et pole sugugi välja puhanud ning on enda peale lõpuks pahane.

Varase ärkamisega päevadel on asi muidugi veel hullem, juba miski loomulik trots mu sees ei lase mul siis vara magama minna. "Ei, kus nüüd magama kiirustada?! Mina olen enda valitseja!" - nii ma ütlen endale. Iga hommik ma tahaks sisse magada. Olenemata sellest, kui raske uni mul on, tõusen ma alati üles. Lihstalt sunnin end.

Ma olen täielik enesesundija, tõsiselt. Vahel ma mõtlen, et see mu hauda viib. Just lugesin, et 15% inimestest, kes pidevalt alamagavad (5h ja vähem) surevad enne :D Noh, seda, et ma vara suren, tean ammu! Olles see ülitundlik, kes esimesena närvi läheb ja pidevalt stressis on, süda lööb kõigist kiiremini, mingi 2x xD Nii tore on 14-aastaselt surmast rääkida.. XD

(And one more reason to get a good boyfriend! ;))

See oli umbes paar aastat tagasi, kui ma ei tulnud ühegi oma halva külje peale - tere tulemast puberteet - mis paljastab su iseloomu suurimad pahed. Ma tunnen end üsna musta lambana nüüd, kus ma pigem ei tule heade külgede peale, sest seisan oma pahede varjus! xD Üsna raske on taolises maailmas enesekindlust säilitada.

Kõigest aastaga on mu iseloom teinud kannapöörde :d See, kes varem olin, on nagu kuskile unustuste hõlma vajunud. Nagu Liblikast Röövikuks - just sellises järjekorras :D Ma täitsa saan aru, miks öeldakse, et ära parem taha suureks kasvada :D Mingite pubekaea lollustega tõmbad endale vee kaela, igastahes satud sajasse jamasse, lisaks veel toitumis-magamisprobleemid, tühjus hinges, perest lahkukasvamine, probleemid sõpradega, suhetega; sõltuvusprobleemid...Lõpuks hakkab igaüks armastust otsima, millest mingilviisil puudus tekib, tavaliselt liiga vara ja valedest kohtadest, kuidagi moonutatult, mõni paneb kurbuse alkoholi ja narkotsi taha, haiget saamine on sinasõber.



Hullult suur muutus tekib mõttemaailmas. Ei tea, kas aju areneb või alaareneb (ma ütleks enda puhul xD) vms :D

Vabandust, aga see ju sobis siia! Noored kogu aeg loodavad, et tuleb keegi, kes nad "ära päästaks"

Täitsa tavalised on eneseotsingumõtted, (iga päev) mõtled eksistentsist: "Ou, taadu, miks ma siin olen, nagu tegelt ka? On mu elul mingit mõtet või jäängi eluks ajaks siia pommiauku kraave kaevama?", siis algab see periood, kus tuleb mõelda, miks ma olen selline, nagu olen, kus on mu väärtus, mis on mu tugevused, kellele olen vajalik. Mõne pubeka mõtteviis on liiga depressiivne ja toimub üks hull enesele valetamine. Vahel on nälg armastuse (teatud kambal ka selle asemel kas suitsu, alkoholi või näiteks kuulsuse...inimesed erinevad, minu jutt minu perspektiivist!) järele lausa nii suur, et selle nimel ollakse kõigeks valmis. Mõni armastus, mis puruneb miljoniks tükiks ja paneb südame verd jooksma, lõpeb noorele nii, et ta ei taha enam eladagi. On ikka aeg täis depressiooni ja muutusi. Ma arvan, et kogu maailma depressiivsus tulebki just ebatervest mõtlemisest. Inimesed peaksid valvama oma südant, sest sellest lähtub elu!

Üks halvimaid ja parimaid aegu su elus, korraga veel. Igaveste muutuste aeg. Minumeelest tuleb sellisel ajal täiega panna enda heaolu esiplaanile. Ei tohi liiga endale haiget teha, sest see on miski, mida ealeski tagasi enam ei võta. See on aeg, mil inimene kasvab naiivsusest välja läbi valusate õppetundide. Elu nõuab ohvreid.

---

Siukene jutt tuli siis mu pintslist seekord.

Jessssversusver, ma lähen ju uuest aastast 9. klassi, see kõlab nagu...põhikooli lõpp. Ma juba haistan eksameid ja värke. Ussssaavana, ma ei usu ise ka seda, et juba 9. Küll need aastad ikka lendavad!

Aga minul on uni peal. Ma küll tahaks lugeda ja lugeda, elu hinna eest, aga peab mul juba 2. õhtut selline unisus olema?!? Kurvaks võtab kohe :(