Silmailu, mitte silmavalu aka sore in the eye; PROVOCATIONS

Sunshine says:
heh, kardetavasti rahunesin maha, sest....rahulik laul käib :D

Person says:
Rahulik :D

Sunshine says:
Jah, vägagi
istuks sul kaelas ja kallistaks kaua-kaua, vaataks su silmadesse ja vaikiks
ja oleks nagu nukuke
pakuks silmailu
mitte silmavalu
mitte pisaraid, vaid rõõmu
Suurt rõõmu, mis ülendab.
#poeetiline

---

Person: tänan, tänan tänan,  u made my day.  ;)

---

Sunshine says: You are so cool ;:D
I really really really like you! ;)

Person says:
thank you sweetie, i like you a lot too, you have such an inspiring and joyful nature :)

Sunshine says :
You are honest, modest, smart, wise, mature, earnest (?), you care and you always stay cool etc
You are a great friend to have!!
Person says:
thank you very much, you made my day :)

Sunshine says:
Wow, you made my day :D :)

---

Sunshine: Ma tahaks sulle süüa tuua 
Sunshine: Aga ma ei tea, kus sa elad
Sunshine: Ja sa kardad mind :D
Person: ma kardan sind :(

---

Person: Kududa? :D
Sunshine: Mis kudumisjutt kõigil käib täna?
Sunshine: On mul kahtlane alapealkiri?!
Sunshine: Haha
Sunshine: Hahahahahha
Sunshine: Aaaaa!
Sunshine: See oli mulle, märksõna.
Person: Skype staatused endale :D
Sunshine: Hakkas juba kahtlaseks muutuma, et kolmas inimene täna tuleb kudumisest rääkima ._.
Sunshine: Ma tahan kellelegi midagi kududa

---

Person: deam tahaks sind realitys näha
Person: :D
Sunshine: :D
Sunshine: reality *startled*
Sunshine: xD
Sunshine: nevermind :D :D
Sunshine: ._.

---

Person says: Hehehe. 
Sunshine says: Mis naerad seal nii kurvalt? :)
Person says: Ei midagi.
Sunshine says: Totuuuuuuuuuuuuh
Sunshine says: Ma tahaks sulle torti näkku visata
Sunshine says: Sest sa oled nii nunnu.

---

Sunshine says: Ma abielluks suga kohe, kui mees oleksin.

Sunshine says: Aga ma oleks selline mees, kes süüa oskab teha.

/you get it? xD/

---

Sunshine says: Aga jobukakk oled ikkagi, sest siis ma saan sind küpsetada ahjus, sest sa oled kakuke.

Sunshine says: Mu mata õps ütleb ka tunnis vahel J.O.B.U. [jott-oo-bee-uu]

---

---

 Danger alert: KÕIKE, MIDA SA ÜTLED, VÕIDAKSE KASUTADA SINU VASTU!

---

Person says: ohjah ma pean draamasi vähem vaatama

Sunshine says: Ohjah, ma peaks rohkem süüa tegema

Sunshine says: tahan piparkooki

Person says: mina ka pikemat aega juba tahan

Sunshine says: Emme ostis täna mulle Miisu komme ja ma sõin umbes 1/3 pakist ära, 1/3 panin kõrvale ja need ülejäänud kingin ära + andsin ühe issile

*lamp teemavahetus*

Person says: mul on sõber..ma pean sulle tast rääkima mul oli neerupõletik ja ta ütles, et ta annab oma neeru mulle ta õpib kokaks

Sunshine says: HAHAHA

 

SINA, KES SA MU BRILJANTSET, FILIGRAANSET JA IGATMOODI KADESTAMISVÄÄRSET BLOGI ÜLE KAVATSED VÕTTA JA UFOTSED JA KOGU AEG MU KASUTAJA ALT NIIMOODI SISSE LOGID KIRJUTAMISE AJAL, ET MINUL SEE KÕIK VÄLJA LOGIB, TULE VÄLJA! TULE NÄITA END, KUI JULGED, JULMAR SELLINE! TÕDE TULEB ÜHEL PÄEVAL KA PÄEVAVALGELE JA SIIS TASUB KARMA SULLE NII JÕHKRALT, ET SA EI TAHA ENAM MINUGA KUNAGI PISTMIST TEHA. NB! Ja natuke tehnilsit abi kuluks mulle ära küll selle ülemise teksti osas, aga mitte sinult. ;) AURA ÄRA, SEE OLI SUL JUBA 5. KORD MIND TERRORISEERIDA NIIVIISI! :S

Pildiraam. Loviisa elu.

NOMAIVÕI. Poleks kell just nii palju /ehkki sellisel ajal mul just adrenaliin veres voolabki/, siis kirjutaksin teile maast ja ilmast veel pikki luulelisi ridu.

See nii jube, et soovitan soojalt vaid KUULATA.

Mu elu on ikka väga mõnusaks pöördunud, naudin täiega. :3

Kohe saab trimester läbi, veel viimased hingetõmbed.

Suure kiirusega, nagu maa gravitatsioonijõud, lähenevad katsed.

Mul on juba motivatsiooni, jõudu ja sära ning magan üpriski hästi.

Siiski on see tähendanud vähemal määral sotsiaalelu,

vaatan hoopis iseenda sisse, söön, koristan, õpin ja olen produktiivne, 

kui ilm vähegi lubab.

Söök ON elu

Väike Loviisa

Meigitud Loviisa

 

Oojaa, ma olen tohutult rikas inimene! :3

Selle poolest, mis on mu südames.

Ma armastan armastamist.

Ma armastan hoolitsust.

Armastan enesearendust ja muutusi,

isegi, kui need on valusad ja rasked.

Armastan naeru läbi pisarate ja pisaraid läbi naeru,

sest oskan näha raskustest mööda ja näha elu ilu.

Naudin hetki oma sõprade seltsis, mil ma ei pea teesklema,

et tegelikult olen ma hull ja imelik.

Aga ma lihtsalt armastan oma elu ja oma sõpru,

sest nad annavad mulle nii palju.

 Lõpuks jään ikkagi väikseks armsaks mürsikuks, kes on naudib oma lapsepõlve, ent kasvab juba suureks neiuks, kes armastab magada ja süüa ja lolle nägusid teha.

Ja kes armastab pakse vareseid ning lulememmesid!

24-02-2014

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA!

Siis, kui saatus pole irooniline, vaid julm..

Heiiiiii, karvased ja sulelised!!!

Ma olen siin eriliselt blogimislainel, nii et annan minna!

Alustagem selle imelise looga:

Täna hommikul läksin Võnnule, usaldasin selles täielikult oma mälu, mis ütles, et mu buss läheb kl 10.30. Nali oli aga selles, et mu mäli vedas mind sinna bussipatusesse 20 minutit liiga vara, Nii ma siis passisin seal ja arvasin, et olin bussist maha jäänud.Aga ei - vara veel!

Plaan oli siis Kaarlile külla tulla. Seda ka tegin. Sisustasime üpris tavaliselt aega, ta kuulas muusikat, oli arvutis, laulis, vahepeal käisime poes või ajasime juttu, Igatahes, tagasisõidul usaldasin ka oma mälu, MIS MIND ALT EI VEDANUD, küll aga vedas mind alt t-pilet, mille tõttu arvasin, et buss läheb 10 minutit tegelikkusest hiljem.

Traagöödia oli lausa koomiline! Nimelt, olen tal varem veel korra külas käinud ja samast bussist maha jäänud, hiljem aga tuleb alles 22.50 buss...

---

Mul tuli nüüd uni peale, Sorry xD

Mul on tohtult cute tukk.

Peen preili

Väga muhe nägu

To sum it up..

Hihihi..

Mul on tunne, nagu oleksin ühe pisikese ahvipärdiku adopteerinud. No, sorry, Krissu, sa pole nüüd täitsa ahv ka.

Olles üliväga liigutatud, et üks armsake minust oma blogisse kirjutas, siis ma ka paari sõnaga. Krissu on üks väga armas ja häbelik tüdrukutirts, keda online's juba paar päeva tean. Meie viimased mitu tundi vestlust on kulunud igasugu kahtlase muusika levitamiseks ja tunnen, et ta on üsna potentsiaalne uus sõbrannake. 

Samas on mul plaan kunagi Tallinnasse kolida, et sellel näitusel taga käia: http://www.loodusmuuseum.ee/naitused-2/

Njaah, viimased päevad on täis olnud lebotamist ja tühjaolemist. Aga ma osteselt ei kahetse, see annab mulle elujõudu ja rõõmu, sest ma olengi loomuselt ööinimene, arvutispassija, õgard ning hulluke.

Ma teile õnneks nii kahtlast videot ei saada, nagu Krissu oma blogis avaldas, sest sellest sain mina lapsepõlvetrauma. Palun aga palun:

Mis viimasel ajal uudist kah? - 

• Kool on õõvastav! Terve see trimester on olnud mu jaoks kui õudusunenägu, aga mitte vaid see trimester, tõenäoliselt juba terve see aasta, seda aga tajusin alles sel trimestril. Väga ränk ja raske ja valus aeg on olnud. Lisaks sellele, et alamagamisest tingitud väsimus halvas mu mõtlemis- ja õppimisvõime, suri mu tuttav ja elasin leina üle ning see polnud ka ainuke, kõige kõrval oli mul raske iseenda probleemidega toime tulla ning kõrval oli 3 head sõpra, kel kõigil olid rasked ajad. Nii et teatud periood oli pisaraterohke. Hakkasin isegi koolis lamp hetkedel nutma ja vajasin psühholoogi.
• Aga mingist hetkest otsustasin, et ma ei jõua nii edasi, mu elu oli nagu üks suur rabelemine ja ülekoormus ning pidin seda leevendama. Hakkasin inimestele rohkem ära ütlema, et kodus olla. Panin tähele, et vabadel päevadel, kui rahumeeli kodus olin, said mitmed asjad tehtud, nii et mu õppeedukus seisnes vaid ajaplaneerimises. Olen kaua uskunud valet, et olen loll, ehkki ma tegelt usun seda praegu ka, ahhaha. Aga väga paljuski on meie edukus meie endi teha - aega tuleb hästi planeerida!  
• Keegi tark ütles kord, et aeg on see, kui sul on tühi klaaspudel ning sa pead sinna sisse panema liiva, suuremad ja väiksemad kivid. Kui kõigepealt paned liiva ja väieksed kivid, siis need suured ei mahu enam kuhugi ära; samas, kui alustad suurtest kividest, laod nende peale väikesed ning kallad kõige lõpuks liiva, on kõik täiuslikus vahekorras.
• Esimesed nädalad kodusistumist möödusid rängas stressis ja magades. Ei saanud oma elust ööd ega mütsi aru, polnud tuju, hommikutel magasin tihti sisse, isegi 12-st tunnist ei piisanud väljamagamiseks. Kõik oli nagu mingi nõme häma, aga ma ei andnud alla. Mitmel päeval polnud kodusteks töödeks mitte mingit motivatsiooni, nii et need jäidki tegemata. see aga tekitas koolis sellevõrra suurema stressi, mida siis koju tulles jälle maandada.
• See aasta on kodus ka kõvasti rohkem pingeid tulnud. Ju olen siis täispubekas. Sest vanematega on vahel lahkarvamusi, just selle tõttu, et ma kas olen liiga palju väljas või täidan nende poolt ettemääratud kohustusi liiga halvasti, samuti - asjad, mida ma ammu enam kontrollida ei suuda, nagu uneaeg ja ajaplaneerimine, õppimine ja hinded, need kõik, mis on alati minu ja üdini minu teema olnud ja kuhu ma ei soovi teiste ninapistmist, on eriti silma torganud ja mind kontrollitakse veel enam. Just seda, kas ma olen ikka õppinud, mis kell koju tulen, mis kell magama lähen, kas enne magamaminekut ikka õpitud ka sai.
• Aga ometigi, sellele kõigele vaatamata, tunnen end täna ja eile üllatavalt iseendana. Mulle lihtsalt sobib nii väga see kaua üleval passimine, ohjeldamatu söömine ja logelemine. Suve tunne on. Esmaspäeval on vabariigi aastapäev, mis tähendab, et kool jääb ära, mille võrra on rohkem vaba aega puhkamiseks. Muidugi peaksin ma ka õppimise jms tegelema, aga kõik omal ajal.  (pange tähele, et see maksab mulle veel kätte) ;) 
• Ma arvan, et õnn koosneb väikestest rõõmudest ja kordaminekutest, niisamuti nagu ebaõnn/raskused/koormad, ei koosne suurtest, vaid just pisikestest lahendamata probleemidest.

Lõppu toppisin ka mingid pildid, nii et nautige.

Mulle meeldib see pilt. Peale peapesu ;)

Too päev peale magamist - lihtsalt taevalik tunne!!!

No - mul oligi just umbes selline periood.

Umbes sama poeetiline kui mina xD

Lihtsalt minge kõik metsa!!!

 

Sõin terve koogi üksi ära ._.

Sokerdis #2

When you come,
you shine,
you make all shine.
Only your smile could bright everything up for me.

Still - you decide to stay away from me.
As I were a stray cat.
I feel so lonely.

The shine of life is still somewhere,
I have to catch it somehow.
The dreadful world keeps hunting me.

I don't wanna stay alone inside myself.
Cause there may be millions of people around
and I can still feel the sorrow of being alone.

I need some deep hugs,
some really deep conversations,
I need no fake love.
I need real attention, pattience and motivation.

Why am I so needy,
people tend to be greedy.
What if I were the best friend?
What if I put others before myself?
How much would it cost? - A good heart perhaps.

Sokerdis.

Kuhu ma olen end ära kaotanud?
Inimeste sekka, keda imetlen, armastan?
Kas armastus neelab inimlapse alla?

Kuhu kadund mu rõõm ja siiras lootus,
ihaldus saavutada midagi suurt,
miks tunnen end pisikese mutrina?
Olles suur ja ilus ja veeltev,
mõtlen end tühjaks,
mõtlen ja tunnen end täbaraks.

Kuhu kadund mu rõõm ja lootus,
nii siiras oli kord see!
Kuhu kadund mu elurõõm
ja miks see asendund nukrusega?

Kuhu kadund teiste elurõõm?
Miks valitseeb siin ilmas kaos?
Kus on rahu, kus on rõõm?
Igaüks siplev oma ämblikupesas,
kardame teisi lähedusse lasta,
mõni langeb meie endi võrku,
sinna kinni jääb.

Kas kaotand olen end teisi armastades?
Või ei ole osanud hinnata omaenese sära?
Mis teeb just mind eriliseks?
Kas mind on kuhugile vaja?

Miks piirab mind mu oma vangla mõtete sisemuses?
Kui kaugele see mind veel suruda tahab?

Nõrkemas varsti mu hing,
silmis pisarad, südames valu,
nõrk, habras tunne, sammud kerged,
sees kõik väriseb, kui kohtan kedagi uut,
kas sobin talle? kas meeldin talle?

Mis on minust leida?
Kõik mu väärtused,
need kellelgi teisel vingemad?
Mis on minust leida?
Kas mu naeratus,
mis pimestab,
või mu silmad,
kui need täis pisaraid?

Kole poeetiline olen, eks.
Tegelt lihtsalt....lihtsalt mina.

Vihane Päev: "Mul on kõigest kõrini!"

Jehhhhhuuuuuuuu.

Ma tunnen juba jälle, et ma peaks blogima. Enamasti ütlen, et mul pole aega, kes teab - ehk ei olegi, sest arvetsades mu pedantsust, peaks ideaali järgi iga mu postitus olema ideaalne.

Ma kord olen selline sakrofaag - või oli see nekrofaag!?. xD

Igatahes, mul ei ole praegu hea tuju. Ilmselt hakkangi siis blogima, kui mul pole hea tuju + kui mul selleks mingit aega pole, sest - miks mitte? ;)

Ja ilmselt, kui kirjutamistuju otsa lõpeb, lõpetan posti ka kohemaid, olgu see kasvõi poolik.

Mu hingeelu pole just kõige rohkem korras, sest kuidas see saakski olla, kui ma olen vabal ajal psühholoog ja siis veel üritan positiivsete hinnetega kooli lõpetada ja muusikakoolis hakkama saada ning puhkamiseks aega ei jää, nii et ma raban ja jooksen ja kaotan pead ja nutan ja naeran ja ajan lolli juttu. Lisaks sellele olen ma täiskohaga pubekas, nii et mul on kodus probleeme. Küll arvatakse, et ma olen laisk ja logard - HHAHHA.

Armastan igatüht, kes minusse usub. Ma ise ka usun, kui elu lubab, sest - miks mitte? Inimene näeb, mis on silme ees, Jumal näeb, mis on südames. Saite.

Ma arvan, et ma ei ole hetkel just kõige viisakam. Ma olen pigem....haavunud ja trotslik ja väsinud ja võitlen oma vabaduse eest. Ma võin igast lollusi korda saata muul viisil.

Mu elu on üks suur must auk ja ma olen pibestunud ja hakkan kaotama usku inimestesse, kes minusse ei usu (mu rasketel hetkedel). Mul on juba kõrini süüdistustest. kõrini sellest, et otsida süüdlast, kõrini kõigest. Kõrini ebaõiglusest ja sellest, et mul on valus. Kõrini maailmavaludest ja kõrini abitusest. Kõrini.

Suurt osa süüdistusi kujutan ma ise ette. Ma

 Ega ma isegi pole just samasugune nagu teised, ehk peaks andestama. Aga andestamine on tugevatele. Igaüks seda ei oska. See ei tule loomulikult.

Inimesele on loomuomane hoopis valetamine, egoism, isekus. Aga ka sellest saab välja.

Ma tean, et ma olen palju muutunud viimasel ajal.

See on päris vana pilt, aga selle vaatamine annab mulle täiega jõudu! :)

--- M: "Päris pärmitainas oled," ---

JEHUUU! Ma olen pärmitainas - tase ;)

Aga noh, mul pole mitte midagi siia kirjutada, oma ebakristlikku saasta ei taha, see ainutl hävitab ja tapab, kristlikku teksti võiks ka, aga seda ajan ma rohkem privaatselt, kui avalikult. Nii et, baibai baybes. Üritan hakkama saada, I mean, üritan puhkama õppida.

Shakalaka baybe.

------

Mõtlesin, et milleks sellist saasta postitada, aga nagu näha, siis olen ma ühel hetkel sedamoodi, teisel hetkel aga teistmoodi, emotsionaalne naiivitar.

Aga ma vist ei oskagi midagi ilusat siia kirjutada/lisada.

Kulgen läbi elu

nagu haavaleheke,

mis õrnalt langeb maale

Kas pole selles edu,

kui ennast ohverdan?

Milles on veel edu

on see's kinni teiste definitsioonis

või võitlen selle endale?

Maailm #2

No nii, kullakesed. Ja ongi nii, et uus postitus tuleb.

Teie õnneks - see postitus pole teile, vaid puhtalt mulle, seega ärge oodake midagi rabavat. Mida vähem lugejaid mul on, seda parem. Blogi on mu jaoks koht, kuhu saan end välja elada.

Mitte pelgalt blogi, enamasti on selleks mu lähedased, vahel on selleks, ning ragistab pliiatseid oma käe all, just nagu eile. 

Pinegd, pinged, pinged, stress, koormus, raskused, karskused, väsimus, roidumus, värisemine, stress, depressioon, mured, mured, mured, kool, Katu, Made, Karu. Minu elu.

Voodi, voodi, voodi, toit, pasta, pitsa, Kristin, Vivvu, tühja passimine, jasmiinitee, piparmündikakao, kingitused, Jumal, ülistus, muusika, laulmine, kunst, kudumine, pere. Minu rõõmud.

Maailm on selline, nagu me teda näeme.

Hämmastav, kui seda pilti uurida, mida saab teada. Minu silmis, see pilt on väga eriline, väga oluline, isegi hirmutav.

 Depressioon ja kurbus tekitavad inimese sisse külma tunde, samas kui armastus ja rõõm soojendavad kõik üles. Üllatunud inimesel on laup kuum, häbistatud inimesel on põsed tulipunased. Uhkus lööb tõesti pähe ja viha lööb kätesse, pole siis ka ime, miks inimesed vihasena üksteisele kallale tormavad. Rõvedustunne tekib kõhus ning kartus, nagu ärevuski, paneb südame taguma.

Siiski, siiski, kurbus  ja depressioon, ning armastus ja rõõm kõnetavad mind enim. Ilmselt on need mu elu pidepunktid.

----

See on äärmiselt kahtlane, et ma täna blogi kirjutan üldsegi, selles mõttes, et ma ei tee seda peaaegu üldse, see võtab minu puhul aega ja põhendumist. See postitus aga jääbki niisama tühjaks, sest kell on 1.39 ja ma tahan tuttu minna.