Jehhhhhuuuuuuuu.
Ma tunnen juba jälle, et ma peaks blogima. Enamasti ütlen, et mul pole aega, kes teab - ehk ei olegi, sest arvetsades mu pedantsust, peaks ideaali järgi iga mu postitus olema ideaalne.
Ma kord olen selline sakrofaag - või oli see nekrofaag!?. xD
Igatahes, mul ei ole praegu hea tuju. Ilmselt hakkangi siis blogima, kui mul pole hea tuju + kui mul selleks mingit aega pole, sest - miks mitte? ;)
Ja ilmselt, kui kirjutamistuju otsa lõpeb, lõpetan posti ka kohemaid, olgu see kasvõi poolik.
Mu hingeelu pole just kõige rohkem korras, sest kuidas see saakski olla, kui ma olen vabal ajal psühholoog ja siis veel üritan positiivsete hinnetega kooli lõpetada ja muusikakoolis hakkama saada ning puhkamiseks aega ei jää, nii et ma raban ja jooksen ja kaotan pead ja nutan ja naeran ja ajan lolli juttu. Lisaks sellele olen ma täiskohaga pubekas, nii et mul on kodus probleeme. Küll arvatakse, et ma olen laisk ja logard - HHAHHA.
Armastan igatüht, kes minusse usub. Ma ise ka usun, kui elu lubab, sest - miks mitte? Inimene näeb, mis on silme ees, Jumal näeb, mis on südames. Saite.
Ma arvan, et ma ei ole hetkel just kõige viisakam. Ma olen pigem....haavunud ja trotslik ja väsinud ja võitlen oma vabaduse eest. Ma võin igast lollusi korda saata muul viisil.
Mu elu on üks suur must auk ja ma olen pibestunud ja hakkan kaotama usku inimestesse, kes minusse ei usu (mu rasketel hetkedel). Mul on juba kõrini süüdistustest. kõrini sellest, et otsida süüdlast, kõrini kõigest. Kõrini ebaõiglusest ja sellest, et mul on valus. Kõrini maailmavaludest ja kõrini abitusest. Kõrini.
Suurt osa süüdistusi kujutan ma ise ette. Ma
Ega ma isegi pole just samasugune nagu teised, ehk peaks andestama. Aga andestamine on tugevatele. Igaüks seda ei oska. See ei tule loomulikult.
Inimesele on loomuomane hoopis valetamine, egoism, isekus. Aga ka sellest saab välja.
Ma tean, et ma olen palju muutunud viimasel ajal.
 |
| See on päris vana pilt, aga selle vaatamine annab mulle täiega jõudu! :) |
--- M: "Päris pärmitainas oled," ---
JEHUUU! Ma olen pärmitainas - tase ;)
Aga noh, mul pole mitte midagi siia kirjutada, oma ebakristlikku saasta ei taha, see ainutl hävitab ja tapab, kristlikku teksti võiks ka, aga seda ajan ma rohkem privaatselt, kui avalikult. Nii et, baibai baybes. Üritan hakkama saada, I mean, üritan puhkama õppida.
Shakalaka baybe.
------
Mõtlesin, et milleks sellist saasta postitada, aga nagu näha, siis olen ma ühel hetkel sedamoodi, teisel hetkel aga teistmoodi, emotsionaalne naiivitar.
Aga ma vist ei oskagi midagi ilusat siia kirjutada/lisada.
Kulgen läbi elu
nagu haavaleheke,
mis õrnalt langeb maale
Kas pole selles edu,
kui ennast ohverdan?
Milles on veel edu
on see's kinni teiste definitsioonis
või võitlen selle endale?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar