Päikesepaiste: To sum it up..

Hihihi..

Mul on tunne, nagu oleksin ühe pisikese ahvipärdiku adopteerinud. No, sorry, Krissu, sa pole nüüd täitsa ahv ka.

Olles üliväga liigutatud, et üks armsake minust oma blogisse kirjutas, siis ma ka paari sõnaga. Krissu on üks väga armas ja häbelik tüdrukutirts, keda online's juba paar päeva tean. Meie viimased mitu tundi vestlust on kulunud igasugu kahtlase muusika levitamiseks ja tunnen, et ta on üsna potentsiaalne uus sõbrannake.

Samas on mul plaan kunagi Tallinnasse kolida, et sellel näitusel taga käia: http://www.loodusmuuseum.ee/naitused-2/

Njaah, viimased päevad on täis olnud lebotamist ja tühjaolemist. Aga ma osteselt ei kahetse, see annab mulle elujõudu ja rõõmu, sest ma olengi loomuselt ööinimene, arvutispassija, õgard ning hulluke.

Ma teile õnneks nii kahtlast videot ei saada, nagu Krissu oma blogis avaldas, sest sellest sain mina lapsepõlvetrauma. Palun aga palun:

Mis viimasel ajal uudist kah? -

Kool on õõvastav! Terve see trimester on olnud mu jaoks kui õudusunenägu, aga mitte vaid see trimester, tõenäoliselt juba terve see aasta, seda aga tajusin alles sel trimestril. Väga ränk ja raske ja valus aeg on olnud. Lisaks sellele, et alamagamisest tingitud väsimus halvas mu mõtlemis- ja õppimisvõime, suri mu tuttav ja elasin leina üle ning see polnud ka ainuke, kõige kõrval oli mul raske iseenda probleemidega toime tulla ning kõrval oli 3 head sõpra, kel kõigil olid rasked ajad. Nii et teatud periood oli pisaraterohke. Hakkasin isegi koolis lamp hetkedel nutma ja vajasin psühholoogi.
Aga mingist hetkest otsustasin, et ma ei jõua nii edasi, mu elu oli nagu üks suur rabelemine ja ülekoormus ning pidin seda leevendama. Hakkasin inimestele rohkem ära ütlema, et kodus olla. Panin tähele, et vabadel päevadel, kui rahumeeli kodus olin, said mitmed asjad tehtud, nii et mu õppeedukus seisnes vaid ajaplaneerimises. Olen kaua uskunud valet, et olen loll, ehkki ma tegelt usun seda praegu ka, ahhaha. Aga väga paljuski on meie edukus meie endi teha - aega tuleb hästi planeerida!
Keegi tark ütles kord, et aeg on see, kui sul on tühi klaaspudel ning sa pead sinna sisse panema liiva, suuremad ja väiksemad kivid. Kui kõigepealt paned liiva ja väieksed kivid, siis need suured ei mahu enam kuhugi ära; samas, kui alustad suurtest kividest, laod nende peale väikesed ning kallad kõige lõpuks liiva, on kõik täiuslikus vahekorras.
Esimesed nädalad kodusistumist möödusid rängas stressis ja magades. Ei saanud oma elust ööd ega mütsi aru, polnud tuju, hommikutel magasin tihti sisse, isegi 12-st tunnist ei piisanud väljamagamiseks. Kõik oli nagu mingi nõme häma, aga ma ei andnud alla. Mitmel päeval polnud kodusteks töödeks mitte mingit motivatsiooni, nii et need jäidki tegemata. see aga tekitas koolis sellevõrra suurema stressi, mida siis koju tulles jälle maandada.
See aasta on kodus ka kõvasti rohkem pingeid tulnud. Ju olen siis täispubekas. Sest vanematega on vahel lahkarvamusi, just selle tõttu, et ma kas olen liiga palju väljas või täidan nende poolt ettemääratud kohustusi liiga halvasti, samuti - asjad, mida ma ammu enam kontrollida ei suuda, nagu uneaeg ja ajaplaneerimine, õppimine ja hinded, need kõik, mis on alati minu ja üdini minu teema olnud ja kuhu ma ei soovi teiste ninapistmist, on eriti silma torganud ja mind kontrollitakse veel enam. Just seda, kas ma olen ikka õppinud, mis kell koju tulen, mis kell magama lähen, kas enne magamaminekut ikka õpitud ka sai.
Aga ometigi, sellele kõigele vaatamata, tunnen end täna ja eile üllatavalt iseendana. Mulle lihtsalt sobib nii väga see kaua üleval passimine, ohjeldamatu söömine ja logelemine. Suve tunne on. Esmaspäeval on vabariigi aastapäev, mis tähendab, et kool jääb ära, mille võrra on rohkem vaba aega puhkamiseks. Muidugi peaksin ma ka õppimise jms tegelema, aga kõik omal ajal. (pange tähele, et see maksab mulle veel kätte) ;)
Ma arvan, et õnn koosneb väikestest rõõmudest ja kordaminekutest, niisamuti nagu ebaõnn/raskused/koormad, ei koosne suurtest, vaid just pisikestest lahendamata probleemidest.

Lõppu toppisin ka mingid pildid, nii et nautige.