NOMAIVÕI. Poleks kell just nii palju /ehkki sellisel ajal mul just adrenaliin veres voolabki/, siis kirjutaksin teile maast ja ilmast veel pikki luulelisi ridu.
See nii jube, et soovitan soojalt vaid KUULATA.
Mu elu on ikka väga mõnusaks pöördunud, naudin täiega. :3
Kohe saab trimester läbi, veel viimased hingetõmbed.
Suure kiirusega, nagu maa gravitatsioonijõud, lähenevad katsed.
Mul on juba motivatsiooni, jõudu ja sära ning magan üpriski hästi.
Siiski on see tähendanud vähemal määral sotsiaalelu,
vaatan hoopis iseenda sisse, söön, koristan, õpin ja olen produktiivne,
kui ilm vähegi lubab.
 |
| Söök ON elu |
 |
| Väike Loviisa |
 |
| Meigitud Loviisa |
Oojaa, ma olen tohutult rikas inimene! :3
Selle poolest, mis on mu südames.
Ma armastan armastamist.
Ma armastan hoolitsust.
Armastan enesearendust ja muutusi,
isegi, kui need on valusad ja rasked.
Armastan naeru läbi pisarate ja pisaraid läbi naeru,
sest oskan näha raskustest mööda ja näha elu ilu.
Naudin hetki oma sõprade seltsis, mil ma ei pea teesklema,
et tegelikult olen ma hull ja imelik.
Aga ma lihtsalt armastan oma elu ja oma sõpru,
sest nad annavad mulle nii palju.
Lõpuks jään ikkagi väikseks armsaks mürsikuks, kes on naudib oma lapsepõlve, ent kasvab juba suureks neiuks, kes armastab magada ja süüa ja lolle nägusid teha.
Ja kes armastab pakse vareseid ning lulememmesid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar