Sokerdis.

Kuhu ma olen end ära kaotanud?
Inimeste sekka, keda imetlen, armastan?
Kas armastus neelab inimlapse alla?

Kuhu kadund mu rõõm ja siiras lootus,
ihaldus saavutada midagi suurt,
miks tunnen end pisikese mutrina?
Olles suur ja ilus ja veeltev,
mõtlen end tühjaks,
mõtlen ja tunnen end täbaraks.

Kuhu kadund mu rõõm ja lootus,
nii siiras oli kord see!
Kuhu kadund mu elurõõm
ja miks see asendund nukrusega?

Kuhu kadund teiste elurõõm?
Miks valitseeb siin ilmas kaos?
Kus on rahu, kus on rõõm?
Igaüks siplev oma ämblikupesas,
kardame teisi lähedusse lasta,
mõni langeb meie endi võrku,
sinna kinni jääb.

Kas kaotand olen end teisi armastades?
Või ei ole osanud hinnata omaenese sära?
Mis teeb just mind eriliseks?
Kas mind on kuhugile vaja?

Miks piirab mind mu oma vangla mõtete sisemuses?
Kui kaugele see mind veel suruda tahab?

Nõrkemas varsti mu hing,
silmis pisarad, südames valu,
nõrk, habras tunne, sammud kerged,
sees kõik väriseb, kui kohtan kedagi uut,
kas sobin talle? kas meeldin talle?

Mis on minust leida?
Kõik mu väärtused,
need kellelgi teisel vingemad?
Mis on minust leida?
Kas mu naeratus,
mis pimestab,
või mu silmad,
kui need täis pisaraid?

Kole poeetiline olen, eks.
Tegelt lihtsalt....lihtsalt mina.